Sain möödunud nädalal pangalt kirja, kus antakse ülevaade minu teise pensionisamba hetkeseisust. Kolmandas kvartalis oli fondi tootlus 2,47 protsenti, kahe aasta keskmine aga 1,46. See tähendab, et fondihaldur on suutnud minu 100 eurost kahe aasta jooksul välja võluda 1,46 eurot aastas. Lisaks oli seal kirjas märge: “Eelmiste perioodide tootlus ei garanteeri fondi järgmiste perioodide tootlust.” Kuidagi väga iroonilisena kõlab see antud kontekstis. Muidugi pole see minu jaoks mingi üllatus, pigem järjekordne kinnitus veendumusele, et minu generatsioon ei saa jätta oma vanaduspõlve eest hoolitsemist fondijuhi hoolde.
Ei pea olema selgeltnägija, ennustamaks, et kui maksumaksjate arv väheneb ning ülalpeetavaid tuleb aasta aastalt juurde, siis pidu igavesti kesta ei saa. Selles valguses on pensionide rahastamise temaatika igal juhul aktuaalne. Valus, aga päevakorraline. Olenemata sellest, et kümnekonnaks aastaks on kindlus pensionide väljamaksmiseks olemas, ja usun, et tegelikult veelgi pikemaks ajaks, tuleb juba täna mõelda, kuidas edasi. Sest paratamatult saab minuealisi eesootav olema ebamugav ja esialgu harjumatu. Parem, kui kohanemiseks antud aeg on pikem ning selge nägemus uuest süsteemist varakult olemas.
Pensionisüsteemi vananeva ja kahaneva rahvastikuga kohandades on seni räägitud laias laastus kolmest alternatiivist: maksude tõstmisest; pensioniea kergitamisest või täiendava välistööjõu siia meelitamisest. Kõik variandid on ebamugavad ning ühiskonnas üsna tundlikud. Siiani oleme samm-sammult, käsikäes oodatava eluea pikenemisega tõstnud pensioniiga, välistades massiimigratsiooni ja maksutõusud.
Valitsus jõudis viimasel kabinetinõupidamisel seisukohale, et 2027. aastast tuleb pensioniiga siduda oodatava elueaga ja inimesed saavad võimaluse ise valida, millal pensionile jääda. See otsus tundub ümbritsevaid olusid ja tulevikutrende hinnates igati mõistlik, kuid on vaid üks osa võrrandist.
Pensionide jätkusuutlikuks finantseerimiseks otsitakse uudseid lahendusi juba mõnda aega. Mis kõige lahedam, mitte ainult riigisektoris. Noored ettevõtjad on algatanud mõttetalgud, leidmaks ka meie põlvkonnale toimivat lahendust. Pole muidugi üllatus, et kandvat rolli nähakse siin inimese senisest suuremal omafinantseeringul, erakindlustusel, üldisel finantskirjaoskuse tõusul, aga ka oodatava eluea pikenemisel, suuremat väärtust loovate töökohtade loomisel ning maailmatasemel spetsialistide siia meelitamisel jms. Teisisõnu lähtutakse printsiibist, et parim sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika, mille eelduseks on omakorda kasvav haritus.
Tänastel eakatel ning peagi pensioniikka jõudvatel inimestel pole tarvis muretseda, toimiv süsteem kannab nende eest hoolt. Küll aga on minuealistel turvaline eeldada, et 30-40 aasta pärast baseerub pensionisüsteem mõneti teisel loogikal. Koolinoortega vesteldes on minu soovitus neile olnud võtta tänast pensionisüsteemi kui võimalikku boonust. Minu hinnangul on kahe samba omamine igati ratsionaalne, kuna ka riik panustab sellesse. Kolmanda, perspektiivis tegelikult kandva samba, olen soovitanud ehitada ise. Minuvanustel on küll loodetavasti aega, kuid õige aeg alustamiseks on nüüd ja kohe.
Mulle meeldib väga ütlus, et kui soovid kahekordistada oma sissetulekut, siis kolmekordista panust enese harimisse. Finantskirjaoskuse arendamine on tänases maailmas ülimalt oluline. Rahast rääkimine on inimestele aga tihtilugu tabu. Kuid siis ei maksa ka imestada, miks valdav osa maailmast, suur hulk valitsusi kaasa arvatud (va Eesti), laenuorjuses või finantsilises raskuses vaevleb.
Täna tööjõuturule sisenev generatsioon peab finantsidega ümberkäimist hoolikalt õppima. Enamik raha-aabitsaid rõhutavad põhimõtet panna konkreetne protsent oma sissetulekust kõrvale, investeerida see kasumit tootvatesse varadesse ning reinvesteerida teenitud kasum. Siis hoolitseb liitintress teel pensioniea poole kõige muu eest juba ise. Ja siin ei pea ma silmas 1,46-protsendilist keskmist tootlust vaid vähemalt viis korda kõrgemat. Ometigi, kui küsin kümnelt ettejuhtuvalt noorelt, kas nad panevad oma sissetulekust midagigi kõrvale, vastab enamik “ei”. Ja see ei olene antud juhul palga suurusest. Muidugi ei ole see kõik nii mustvalge ja lihtne, et muudkui säästa, investeeri ja reinvesteeri. Stabiilset tootlust tagavaid investeeringuid peab oskama otsida, kuid kindlasti ei ole see võimatu, sest arvestatav hulk inimesi teeb seda edukalt iga päev.
Olen soovitanud noortel enne investeerima hakkamist lugeda läbi vähemalt 25 finantsalast raamatut, 50 on veelgi parem. Hädavajalik on järjepidevalt jälgida, mis majanduses ümberringi toimub, et prognoosida trende ning tunnetada majandustsükleid. Ajapikku tekib vajalik tunnetus, oskused ning kindlus. Tänapäeval on inimestel rohkem investeerimisvõimalusi kui eales varem. Loomulikult on igaühe investeerimisportfelli sisu tema enda teha, sõltuvalt riskitaluvusest ja võimalustest, kuid teatav riskide hajutamine võiks olla reegel. Olgu selleks siis oma ettevõte, kinnisvara, väärismetallid, aktsiad, võlakirjad, välja antavad laenud, intellektuaalomand või miski muu, oluline on hajutada riske. Erinevad varaklassid käituvad teatud “finantsaastaaegadel” erinevalt, sellest on soovitatav ka oma sammast ehitades lähtuda. Kindlasti ei saa nimetada riskide hajutamiseks näiteks pelgalt erinevate valdkondade ettevõtete aktsiate ja võlakirjade ostmist, nagu minu panga teise samba pensionifond teeb, tegu on siiski vaid ühe varaklassiga. Seda on tark silmas pidada.
Tulles isikliku kolmanda samba ehitamise juurest tagasi pensioniea juurde, siis jagan ma täielikult hoiakut, et noortel maksab valida selline eriala ja töö, mida tehes ei tekigi kunagi tahtmist pensionile minna. Imetlen selliseid inimesi, nad pole õnneks sugugi väga haruldased. Kui mingil põhjusel tekib pensionile minekuks siiski vajadus, on meil olemas finantskindlus, mida samm-sammult, igal palgapäeval oleme ise üles ehitanud. Ja kui veel ka riik midagi juurde maksab, siis on eriti hästi.
Ma ei ole naiivne ega eelda, et kõigist tänastest noortest saavad finantsgurud. Kindlasti on ka tulevikus paratamatult mingi hulk inimesi, kes vajavad suuremat lisatuge riigilt. Kuid panustades finantskirjaoskuse senisest märgatavalt intensiivsemale õpetamisele võime eeldada, et suudame koormat riiklikele pensionifondidele leevendada ja abivajajatele ka tulevikus lisatuge anda.
Lauri Luik
riigikogu liige
