Poliitikas pole mõtet solvunud ega masendunud olla. Valimistel on kahjuks suhteliselt tavapärane, et mingi osa inimestest ei hooli. Ei saa siis ju ka rahvaesindajad kuidagi oma rahvast kehvemad olla. Tühjasedelimehed võiksid aga küll end korraks järgmise aasta 15. oktoobri õhtusse mõelda. Kui tore oleks valijatelt sama signaal saada?
Spordivõistlustega paralleele vedades võib öelda, et kvalifikatsiooninormi keegi ei täitnud, kuid kõige parem, alates parlamendi esimesest voorust, oli Siim Kallas. Tõsi, minu suureks üllatuseks näitasid ka konkurendid bobbeamonlikke sooritusi, olgugi, et need ei lähe ajalukku.
See ongi sügavalt subjektiive, austades siiralt teisi presidendikandidaate, aga minu hinnangul sel korral Siimule võrdset vastast ei olnud. Ma püüdsin olla nii empaatiline ja objektiivne kui suutsin. Nagu olen kirjutanud, lähtusin oma valikut tehes väga konkreetsetest kriteeriumitest, kõrvutades kandidaatide (nii sise- kui välispoliitilisi) kogemusi, kontakte, oskusi, poliitilist tunnetust, erudeeritust, visioone ja karismaatilisust. No ei pääse keegi nende kriteeriumite alusel samasse liigasse. Mees, keda ma nägin Eesti presidendina juba väikse poisina, pidi vastu võtma kaotuse. Seda oli valus vaadata. Umbes sama tunne, nagu Messi oleks Nõmme Kalju poolkaitsja poolt pikali joostud ja lisaks veel punase kaardi ka saanud.
Muidugist ei tähenda see kõik enam midagi. Nüüd tuleb vaadata tulevikku. Inimesed ootavad, Kadriorg ootab. Kui me totaalselt põhiseaduslikku kriisi ei taha, siis peab tulevasel presidendil enne üles seadmist 68 häält koos olema. See eelab, et jonnimine tuleb järgi jätta ning erakonnad peavad hakkama tõsiselt ühisosa otsima. Kui Siim Kallas seda ei suutnud, siis ilmselt ei ole teist erakondliku kuuluvusega kandidaati, kes võiks parlamendis valitud saada. See eeldab, et ringi tuleb laiendada, mis omakorda tähendab seda, et osa minu valikukriteeriumeid ei leia enam vasteid. Tõenäoliselt saab ka nii, aga see on riskantsem ja keerulisem. Praeguses seisus tundub mulle, et tulevane president peab olema klassist “JüriLuik” või “ArvoPärt”. Kes ta olema saab… eks tuleb homme otsima hakata.
Ja viimaks, presidendi valimise kord tuleb ära muuta. Minu hinnangul võiksidki valimised toimuda valijameeste kogus ning lisanduda võiks kolmas voor, kus otsustab lihthäälteenamus.
