Nii nagu üldharidusmaastik vajab jätkuvat korrastamist ja reforme, ootab muudatusi ka Eesti kõrghariduskorraldus. Valitsusliidu eesmärk on kasvatada kõrghariduse kvaliteeti ja tulemuslikkust, suurendada kõrgkoolide vastutust ning vähendada killustatust kõrghariduses. Hariduse kvaliteet peab olema ühiskonna üldise tähelepanu ja avaliku debati keskmes.
Peamised tegurid, millega reformides arvestama peame, on vähenev üliõpilaste arv ning piiratud hulk finantse. Viimased on omakorda otseses seoses maailmatasemel õppejõudude Eestisse toomise, taristu arendamise ning seeläbi ka kõrghariduse kvaliteedi tõstmisega.
Eestis on täna veidi alla 70 000 üliõpilase, kes õpivad enam kui 30 kõrgkoolis. Prognooside kohaselt võib tudengite arv lähiaastatel langeda alla 50 000, mis paratamatult sunnib meid vastavate oludega kohanema. Kõrghariduse kvaliteedi tõstmiseks ning killustatuse vähendamiseks on meil tarvis analoogselt gümnaasiumivõrgule korrastada ka kõrgharidust pakkuvate õppeasutuste võrk ning konsolideerida vastav kompetents.
Haridusministeerium on välja töötanud kõrgharidusreformi lähtealused, mille peamiseks sihiks on seatud üleminek maksumaksja poolt kompenseeritavale haridusele (va erakoolid). See puudutab eestikeelseid õppekavu ning tingimuseks on õppe läbimine ettenähtud mahus igal semestril. Kava näeb ette avalik-õiguslike ülikoolide õppekohtade jaotuse kaotamise riigieelarvelisteks ja – välisteks. Plaanitakse suurendada vastuvõtuarvu ning kehtsetada õppekavati ühtsed, ülikooli poolt korraldatavad sisseastumiseksamid. Kavas on reformida õppetoetustesüsteem (muutes see vajadusepõhisemaks), suurendada stipendiume (et ka nö vaene Einstein saaks hea hariduse) ning jätkata senise õppelaenusüsteemiga.
Eesmärgi ülluse osas saavutada kõrghariduse kvaliteedi tõus, pole kahtlust. Selge on ka see, et kiiremas korras on tarvis konkreetsed sammud astuda. Küll aga ootavad enne haridusministeeriumi välja pakutud reformikava rakendamist vastust ning lahendamist mõned olulised ning põhimõttelised küsimused.
Täna puudub meil ülevaade, kui palju antud reform riigile maksma läheb. Kas me suudame enamuse katta vähenevate üliõpilaste arvu pealt või peame hakkama otsima suurel hulgal lisavahendeid? Kas erakapitali kaasamise lõpetamine (mis õppemaksude näol moodustab täna ca 10-20% õppeasutuse eelarvetuludest) on ikka kõige ratsionaalsem samm teel kvaliteetsema kõrghariduse suunas?
Riigieelarveliste (RE) üliõpilaste arv moodustab täna ca 48% üliõpilaste koguarvust ning juurdekasv on võrreldes 1996/97. aastaga olnud 1,4 kordne. Riigieelarvevälistel (REV) õppekohtadel õppijate arv on aga kasvanud üle kuue korra, moodustades täna ca 52%. Kas nii järsk tendentsimuutus, minemaks täielikult üle maksumaksja kulul kõrgharidusele, on ikka otstarbekas ning tagab meie seatud eesmärkide täitumise?
Riigieelarvelistel õppekohtadel õppijate osas on viimase kümne aasta jooksul kõige enam kasvanud loodus- ja täppisteaduste ning teeninduse õppevaldkonnas õppivate üliõpilaste arv. Oma rahakoti peal koolitatakse end reeglina pehmematel erialadel. Siiani on olnud riigi jaoks strateegiliselt oluliste valdkondade õppe arendamine reguleeritav läbi riigitellimuse. Kui aga REV kohad kaotatakse ning kõik valdkonnad (nii üldiselt trendikad kui ka vähem populaarsed) on maksumaksja kulul, siis milliste hoobadega motiveerida noori õppima nt Eesti keele filoloogiks, õpetajaks vms?
Kava järgi hakkab ülikooli vastuvõtt toimuma õppekavati ühtse, ülikooli poolt korraldatava sisseastumiseksami alusel. Millist rolli hakkavad sellisel juhul edaspidi mängima riigieksamid? Kas noortele lisakoormuse panek ühe täiendava eksami näol on otstarbekas või tuleks sellisel puhul kogu riigieksamite süsteem (mida me möödunud aastal põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega alles muutsime) uuesti üle vaadata?
Kas on ikka otstarbekas käsitleda avalik-õiguslikke- ja erakõrgkoole täiesti eraldi? Omandivormil ei ole ju hariduse kvaliteedile mingit otsest mõju. Kvaliteedinõuded on ühtsed, õppejõudki kohati samad ning alusetu oleks arvata, et erakõrgkoolide tudengid kuidagi vähemvõimekad oleksid. Head taset ning Eesti riigi edasiviimist ootame ju kõikidelt lõpetajatelt. Avalik-õiguslikud ülikoolid on täna suurimad omafinatseeritava hariduse pakkujad ning erakoolides terve rida riigi poolt kaetavaid õppekohti. Küsimus pole vaid selles, et kava järgi kaoksid REV kohad avalik-õiguslikes ülikoolides, üles jääb ka küsimus, mis saab senistest riigieelarvelistest kohtadest erakoolides?
Mida kiiremini me leiame vastused ning lahendused ülalloetletud küsimustele, seda varem saame asuda ellu viima kavandatud reformi, mille peamiseks eesmärgiks on kasvatada kõrghariduse kvaliteeti ja tulemuslikkust, suurendada kõrgkoolide vastutust ning vähendada killustatust kõrghariduses.
