Demokraatia pidupäeva lähenedes on paslik mõelda, millisena soovime saja-aastast Eestit näha järgmisel kümnendil või pikemaski perspektiivis. Maailmas, sealhulgas ka Eestis toimuv teeb paratamatult murelikuks ja ettevaatlikuks. Lihtne aritmeetika ja mõnetine süvenemine globaalsesse majandusse ning monetaarpoliitikasse näitab, et oleme taas jõudnud majandustsükli turbulentsele laineharjale, millele järgneb varem või hiljem teadagi mis. Vaadates mõnisada kilomeetrit idapoole, pole pilt kuigivõrd roosilisem. Ka Ukrainas toimuv ei ole eestlaste jaoks võõras mure, see on meie mure. Seda tasubki võtta täpselt nii. Brexit, Trump, rahvaste raskesti kontrollitav ränne, isegi kaugel Korea poolsaarel tegutsev äärmuslik diktaator on vaid mõned hoiatavad näited, mille pärast tasub mõelda. Ja muidugi tasub mõelda ka loodusele, globaalsele ökosõjale, mille oleme maale kuulutanud.
Suure maailma tõmbetuuled mõjutavad paratamatult ka Eestit. Nagu meil kohapeal muresid vähe oleks? Äärmuslikkusesse kalduv nö anti-establishmenti ülistav “uute tõdedega” rikastatud hirmutav poliitika on kandunud USA-st ja UK-st meilegi. Ekre teeb selles vallas usinat tööd, ja inimesed usuvad. Tasub mõelda. Soov juhtida Eestit kui uute maksupoliitiliste eksperimentide laborit, on inimestele valusalt näppu lõiganud, mitte ainult töötavatele pensionäridele vaid kõigile, kes siiani on töötanud teadmises, et suurem pingutus ja töökus tagavad parema tulemuse ja ka riigipoolse tänu. Tervitatud olgu astmeline tulumaks ja Keskerakond. Tasub mõelda. Globaalse rahvarände mõju Eestile on siiani olnud õnneks huumor, võrreldes sellega, millise rände on suutnud organiseerida need, kes meie inimesi Lätti jooksutavad. Tsiteerides klassikuid: “Kes kurat tõstis õlleaktsiisi 70 protsenti?” Aitäh Jevgeni! Tasub mõelda.
Peale sedavõrd morbiidseid väljavaateid, on raske ette kujutada, et suudame väikses Eestis midagi määravat kõige selle parandamiseks ette võtta. Ometigi sõltub meist äraütlemata palju. Nii nagu iga inimene saab endas rahu ja tasakaalu leides ümbritseva maailma ilusamaks ja paremaks muuta, on ka Eestil võimalus globaalsel poliitilisel maastikul maailma mõjutada. Meie valikutest märtsikuistel riigikogu valimistel sõltub seega palju. Mitte ainult see, millisena tundub meie ukseesine meile endile, vaid ka see, millisena näevad seda teised, meie külalised ja partnerid. Eesti majanduslik edu ja julgeolek on paljuski tingitud heast koostööst teiste riikidega, sellelegi tasub mõelda, kui teeme valikuid. Tasub mõelda eriti siis, kui meid taas “uute tõdedega” hirmutama püütakse hakata … rassiviha, klassiviha. Meile võib ju tunduda, et keda ikka väikese Eesti tegemised, hoiakud ja väljaütlemised huvitavad, kuid tegelikult huvitavad väga, meie sõnumitel on partnerite hulgas sama kaalukas tähendus kui mistahes teisel osapoolel. Ma ei taha sellega väita, ega väidagi, et peame alati mõtlema samuti nagu meie partnerid. Selgroog on erakordselt oluline, kuid see ei tohi ohtu panna meie usaldusväärsust ega välistada head koostööd oma sõpradega. Ei iial enam üksi … ärme seda palun unusta.
Ja nüüd valikutest. Laual on assortii. Valija otsustada on, kas võtta sinine, punane või sootuks mõni kolmandat värvi komm. Kusjuures mõni võib olla hoopis pomm. Mina soovin elada vabas Eestis, kus räägitakse eesti keeles, hoitakse aus meie rahvuskultuuri ja tavasid, kaitstakse loodust, peetakse lugu heast haridusest ning mõistetakse tugeva majanduse fundamentaalsust, ja mis peamine, väärtustatakse iga inimest. Ma soovin elada Eestis, kus riik sekkub võimalikult vähe inimeste ellu, hinnates kõrgelt meie vabadusi ja vastutust ise otsustada. Ma tahan Eestit, mida hoiab arenemas tugev majandus; aus, lihtne ja pingutama motiveeriv maksusüsteem ning maailmale eeskujuks olev innovaatilisus. Ma tahan rahus oma lapsi kasvatada, pere ja lähedastega koos olla ning unistuste poole pürgida. Ongi kõik. Rohkemat ma ei soovi. Kõige selle vastu räägib suletus ja inimeste hirmutamine, flirt meie ohustajatega, majanduse ja maksudega eksperimenteerimine, ülekulutamine headel aegadel ning aastatega ehitatu lammutamine.
Taku valikuid.
Lauri Luik
