Tartu maratoni saadiku tiitli pälvimine nõuab 20 osaluskorda. Mul on nüüd kaks nendest kirjas. Ilmselgelt on riigikogu saadikuks lihtsam saada. Aga see ei puutu praegu üldse asjasse. Vaatasin protokollist järgi, et 2015. aasta debüütmaratonil startisin 4992. positsioonilt ehk lihtsamalt öeldes viimasest reast, nagu kõik algajad. Sel korral oli stardipositsioon parem, 2015. aasta tulemus korrutati 1,1-ga ning nii saingi stardinumbriks 1807. Suure tõenäosusega tänu sellele õnnestus eelmise viie kukkumise asemel sedapuhku vaid korra pikali käia, kuna hea kaassõitja kaotas laskumisel tasakaalu ning viskus minu rajale. Õnneks ei murdunud miskit.
Eelmisel õhtul, kui olin oma suusad hooldusest kätte saanud, mõtlesin, et lähen proovin raja ära. Aga noh, rada veel ei olnud, olid mingid jäised jäljed, kus kiirus kohe kerge vaevaga ikka väga suureks läks. Vaatamata sellele pidas suusk tõusudel üllatavalt hästi. See tõotas head. Kuigi ma öösel õudusund ei näinud, kogesin seda mõttes siiski enne starti … kuidas küll need jäised laskumised välja hakkavad nägema, kui minuga koos tuhiseb samaaegselt mäest alla veel sadu inimesi ning tõenäoliselt nii mõnelgi neist ei õnnestu gravitatsiooniga suurimaks sõbraks saada, eriti neil, kes vahetult minu ees rajal kulgevad. Eelmise korra kukkumised olid ilmselt liialt hästi meeles. Aga iga asi omal ajal. Hommikuks olid nagu võluväel lumme tekkinud ilusad rajad. Start anti ilma pauguta, mängis vaid malbe Tartu maratoni signatuur, vajutasin kella käima. Kui stardijooneni jõudsin, oli kell ca 50 sekundit ära tiksunud. See muidugi ei tähenda 63-kilomeetrisel distantsil minu jaoks absoluutselt mitte midagi.
Mäletan, et eelmisel korral tuvastasin esimesel kilomeetril ühe murdunud suusa(!) ja mitmeid katkisi keppe. Sel korral katkist suuska ei õnnestunudki tabada, küll aga taaskord poolikuid keppe. Seltskond, kelle saatel sel korral esimest laskumist võtma läksin, oli tunduvalt kultuursem kui see viimase rea rahvas (minuga kaasaarvatud) 2015. aastal. Esimese laskumise rajad oli veel täitsa kenasti maas ning vähesed sõitsid alla “kääri”. Koheselt oli tunda, et sedapuhku saab olema ikka päris kiire sõit – jäine libisemine võttis üles kõrged tuurid. Esimesed kolmkümmend kilomeetrit pidas ka suusk üllatavalt hästi, kliister teenis väärikalt. Edasi see muidugi kadus ning seejärel tuli tõusudest suusad risti üles sammuda. Teadupärast on teine pool maratonist üldprofiililt allamäge, mistõttu sai tõusudel kaotatud aeg kerge vaevaga tagasi teenitud. Kiirused tõusid ikka kohutavalt suureks. Ja sellise tuiskamise pealt pole just kõige meeldivam vaatepilt, kui mõnikümmend meetrit eespool keegi su rajal pikali otsustab käia. Nagu öeldud, õnneks piirdusin sel korral vaid ühe kukkumisega, kuigi ohtlikke olukordi oli ikkagi circa kümmekond. Taevale tänu, et suutsin kuidagi enda ees kukkujatest mööda manööverdada. Vaatamata ohtlikele olukordadele olid pikad ja kiired laskumised siiski ääretult nauditavad … oleks ka jooksumaratonil nii, et lihtsalt kükitad ja liigud 50-70 km tunnis.
Päris palju läks energiat möödatrügimisele ja radade vahetamisele, kuigi tempo tõus võrreldes eelmise korraga oli märgatav. Kui esimene maraton sai ette võetud eesmärgiga see lihtsalt läbida, siis sel korral oli vaikimisi soov püüda nelja tunni piiri. Olgu öeldud, et minu 2015. aasta tulemus oli neli tundi ja 32 minutit. Poolel distantsil kella vaadates olin meeldivalt üllatunud. Kui nii edasi läheb, võin nelja tunni piiri rünnata küll. Kiirem algustempo tegi siiski ettevaatlikuks … mis siis, kui siin ka jooksumaratoniga sarnane “haamer” peaks tulema. Esimesel korral mul seda kogeda ei õnnestunud.
Päike siras taevas ning väljas oli mõnusalt soe. Täielik kevad. Eelmisel päeval koguni kuus kraadi plussi, rajal siiski nulli ja pluss ühe vahel. Lõuna-Eestisse sõites olid põllud mustad, uskumatuna tundus, et kuskil Otepää ja Elva metsade vahel võivad üldse mingid klassikarajad kulgeda. Aga siin nad olid, pikad ja laiad valged väljad, ja siin olin ka mina, vaheldusmisi mäest alla tuhisedes ning siis taas üles mäkke rühkides. Võrratud vaated, mõnus kulgemine. Vahelduvsamm oli kiirete laskumiste tasakaalustajaks väga mõnus, eriti pikkadel laugetel sirgetel. Kuigi enamikule meeldis neis oludes miskipärast paaristõugetega sõita. Mida kilomeeter edasi, seda enam minagi taipasin, et paaristõuked on need, mis päeva päästavad. Vaid mõnes kohas oli rajal vesi, tõsi, ühes punktis olid korraldajad sunnitud rada sadakond meetrit ringi tegema, kuna vastasel juhul oleks tulnud veest läbi sõita. Müts maha korraldajate ja rajameistrite ees, suurepärane töö. Meenub 2014. aasta koolinoorte MM Otepääl, kus pidime 15-kraadises plussis Tehvandil kunstlumerada ette valmistama, või noh mis meie, Tehvandi profid rajameistrid siiski. Aga ka sellega said nad hakkama.
Aeg-ajalt oli rajaääres näha murdunud keppe ja kaotatud spordigeele. Kui ma 30. kilomeetril oma energiavarude järgi haarasin, kukkus mu joogipudel märkamatult rajale ning seetõttu olin sunnitud teeninduspunktides joogile erilist rõhku panema. Olin oma jooki hoidnud just viimaseks kolmandikuks, aga sedapuhku läks siis nii, et oma pudelist maratoni vältel juua ei saanudki. Tartu maratoni korraldus on õnneks väga heal tasemel ning seetõttu piisas täielikult teeninduspunktide värskendavatest joogipeatustest. Otsustasin, et kui järgmisel korral taas rajale peaksin minema, siis pole oma pudelt mõtet kaasa haarata – kõik vajaliku saab teeninduspunktidest kenasti kätte.
Esimest korda tundsin mõningast väsimust kuskil 40. kilomeetril, kuna libedad tõusud nõudsid palju energiat. Guaranaekstrakt aitas mind tagasi kulgemisfaasi. Vaikselt hakkasid küünarnukid tuikama ning oli tunda, et paaristõuked nõuavad ka käelihastelt lõivu. Kuskil 45.-50. kilomeetri paiku kiskusid ka jalad kangeks. Pikka aega paaristõukeid tehes harjub keha selle liigutusega ära ning kui siis järsku vahelduvsammule üle minna, on tunne ikka pehmeltöeldes ebamugav. Aina keerulisem oli ka laskumiste kükitamisasendist välja tulla.
Umbes 15 kilomeetrit enne lõppu vaatasin taas kella ning sain aru, et kui midagi hullu ei juhtu, siis võib õnnestuda sõita isegi pisut alla 3:50. Kiirust sundis takka ka see, et lubasin perele, kes oli tulnud pika tee Lõuna-Eestisse koos minuga kannatama, olla tagasi Otepääl kell 14. Libedad tõusud, kuid vastukaaluks veelgi libedamad laskumised Elva metsade vahel, olid mind viimasteks kilomeetriteks üksjagu ära kurnanud. Suurte kiiruste peal tuli olla seega väga ettevaatlik. Eriti kohtadel, kus rajajäljed kippusid nö välja jooksma või kus kaks laskumisrada omavahel kokku jooksid. Hirmutavad olid ka kurvidega laskumised, kus tuli taas jalgade tööd väga hoolsalt kontrollida.
Kui esimesel maratonil sai tõustud üle 3000 koha, siis andis kuni lõpuni energiat see, et kogu aeg oli keegi, kellest mööda sõita (kuigi see oli radu vahetades ning tõusudel mööda joostes väga tülikas ja kurnav) … sel korral aga avastasin, et viimased viis kilomeetrit ei tahtnud enam keegi väga selg ees vastu tulla. Mõtlesin endamisi, et küllap olen lõpuks jõudnud nö oma õigesse gruppi. Ja küllap olingi. Sest mis mul siin priisata, olin ju sel aastal sõitnud veidi alla 300 kilomeetri. Kuigi ka see on minu jaoks täitsa korralik tulemus. Enamat tahta oleks olnud liiast. Nii ma siis kulgesin oma grupiga finiši suunas. Elvas olid olud ehk kõige vesisemad. Kuskil õnnestus lausa suusasaapaga vette vajuda.
Viimased paar kilomeetrit kulgesid võidurõõmus. Tundsin, et aeg võib tulla tõesti koguni veidi alla 3:50. Valus oli, aga meel oli rõõmus. Kuigi olin rajal algusest peale vaid iseenda konkurent, lõi finišieel välja siiski ürgne võitlusinstinkt mitte kedagi endast lõpukiirendusel mööda lasta. No sellised asjad lihtsalt peavad õnnestuma. Jess! Tablool oli aeg 3:49:25,3. Koht 811. Olin enda senise tulemuse ületanud enam kui 40 minutiga. Minusuguse pühapäevasuusataja jaoks oli see medalit väärt saavutus. Ja ennäe imet, medal mulle kaela pandigi. Veelgi suurem üllatus oli see, et ema ja isa olid mind Haapsalust finišisse õnnitlema tulnud. Aitäh. Järgnes soe õlu AleCoqi telgis ja traditsiooniline vanakooli saun Elva spordikeskuses. See ongi õnn.
