Riigikogu töölauale on taas jõudnud karusloomakasvatuste keelustamise teema. Üldiselt vaba ettevõtluse suure toetajana olen ma karusloomafarmide, tsirkuste jms osas teist meelt. Ma leian, et oleme inimkonnana jõudnud sellisesse arenguetappi, kus peaksime elava hävitamist ja ekspluateerimist hakkama tõsiselt piirama. Ma ei ole naiivne, arvates, et suudame lähiajal täielikult loodust säästvale ja seda austavale toimimisele üle minna, kuid viimane aeg on suund sinna poole võtta. Igapäevaste olmemurede kõrval peame end sundima mõtlema ka laiemalt, nii umbes 100-200 aastat tulevikku. Tegelikult ei pea ma silmas pelgalt karusloomi ja tsirkust, vaid kogu elusat loodust tervikuna. Millise Maa ja suhtumise loodusesse soovime pärandada oma järeltulevatele põlvedele? Eetikale tuleb selle kõige juures kõvasti ruumi juurde teha, oma ego, mugavuste ja harjumuste arvelt, paraku. 

Reeglina olin ikka mina see, kes kooliajal õpetajate närvirakke kulutas ning halle karvu pähe ajas, kuid mõnel puhul tehti mo meelest ka mulle pisut ülekohut.

Minu suhted füüsika õpetaja Kristiga olid kirglikud. Mulle meeldis väga ta karakter ja kummaline olek, tugev karisma ning täiesti omamoodi huumorimeel, aga ka tema arukus. Minu huumor talle ilmselt väga ei istunud. Kuid tema totaalselt teistmoodi hoiak ja autoriteet tekitasid siirast austust. Kristi oli õpetaja, kes suutis oma ainet müüa nii, et sa ei osanudki ette kujutada, et maailmas midagi teist nii olulist kui füüsika tund üldse olemas on. Ta tekitas oma aine vastu tõelise aukartuse (kusjuures täpselt sama tunde oskas tekitada ka prof Bender TTÜ kõrgemas füüsikas). Midagi umbes sellist, et kui sa füüsikat ei oska, siis väga selles elus välja ei vea, naist ei leia, raha teenida ei suuda ning üleüldse oled täiesti mõttetu ajudeta olevus. See kõik pani mind füüsikat õppima ning endalegi üllatuseks avastasin, et olen TTÜ raamatukogus ja töötan läbi legendaarse Igor Saveljevi Füüsika I, Füüsika II ja Füüsika III osa- kõikide tehnikainimeste õudusunenägu ja armastust- inseneride Piiblit. Ma ei tea, mida maailm talle võlgu oli, et ta otsustas inimkonda selliste üllitistega terroriseerida.

Aga tagasi gümnaasiumi füüsika tundi. Oli üks järjekordne kõige olulisem päev meie elus, õpetaja Kristi rääkis tahvli ees midagi väga tähtsat, mina oma pinginaabriga kuskil keskmises reas. Ühtäkki käratas ta mind püsti ja küsis oma läbitungivalt kavala pilgu ning naljaka naeratusega: “Nii, Luik, ütelge mulle, mis on kiirendus…” Tõusin suhteliselt kindlalt püsti, kuna teadsin vastust, ja ütlesin: “Kiirendus on kiiruse muutumise kiirus.” “Kuidas, ei kuulnud…?” ütles õpetaja. “Kiirendus on kiiruse muutumise kiirus,” kordasin valjult ja selge häälega. “Ei kuulnud, ei tea jah, pole õppinud, Luik… istuge, ÜKS.” Istusin, veidi hämmingus, et kas seadused on vahepeal muutunud või mis… aga igal juhul polnud mul enam midagi lisada. Siis palus õpetaja Kristi tõusta meie klassi kõige vaiksemal, kuid ka ühel kõige targemal tüdrukul, Mallel. Ta kordas oma küsimust. “Malle, palun öelge härra Luigele, mis on kiirendus!” “Kiirendus on kiiruse muutumise kiirus,” ütles Malle talle tavapärasel malbel ja tasasel moel, peaaegu kuuldamatult. “ÕIGE, Malle, väga tubli! Kümme, istuge. Jätke nüüd endale meelde, härra Luik, kiirendus on kiiruse muutumise kiirus.” Klassi läbis meeleolukas kihin, mina olin muidugi täielikus hämmingus. See oli siis esimene juhtum.

Teine kord oli mõned aastad varem, põhikooli viimases klassis ilmselt. Olin suure vaevaga ehitanud poiste tööõpetuse tunnis sellise vahva puust pingi, kus istumise all pehmendusega kaunis kangas. Ikka väga palju sai sellega vaeva nähtud. Samas oli mul üks hea klassivend, kes polnud end viimasel ajal tööõpetuse tunnis kordagi näidanud ning kuna kätte oli jõudnud hindamise aeg, palus ta mult tooli laenuks. Mis seal ikka, sõpra tuntakse hädas. Tõmbasime istmele uue katte peale, et pingi välimust veidikenegi muuta ning sõber ruttas sellega õpetaja juurde, endal selline näga peas nagu oleks viimased pool aastat kodus ainult selle pingiga tegelenud. Õpetaja uuris ja puuris “tema” kätetööd ning pani hindeks väga hea ehk üheksa. Super, mõtlesin, nüüd on mul ka hea hinne garanteeritud. Võtsin pealmise kanga maha ning mõne aja pärast läksin oma pingiga enda üheksat välja teenima. Õpetaja vaatas seda tükk aega, leidis nii mõnegi lohakusvea ning ütles: “On ka ilusamaid pinke olnud, paneme seitsme.” “Whaaaat?” oli mu ainus emotsioon sel hetkel. See oli siis üks nendest kordadest, kui elu tutvustas mulle põhimõtet, et ükski heategu ei jää karistuseta.

Olin jõudnud gümnaasiumi eelviimasesse klassi ning käimas oli üks mu lemmiktunde kehalise kasvatuse kõrval, matemaatika. See mulle meeldis, õpetaja oli lahe ning kuna õppisin samal ajal Tartu Ülikooli täppisteaduste koolis nö kaugõppes matet, siis tundus kõik suhteliselt loogiline. Eelmisel korral oli olnud tunnikontroll ning õpetaja jagas klassi ees välja parandatud lehti. Lahe ootusärevus oli taas sees, nagu iga kord sellistel puhkudel. Kõige lollim hinne oli minu meelest seitse (see tähendab eesti keeles neli miinusega). See on midagi umbes sellist nagu Kaabermaa neljas koht olümpiamängudel. No ja muidugist olin ma mingil imekombel just seitsme saanud, nagu paari aasta eest tööõpetuses, mäletate. Samas oli klassivennal, kelle nime ma jätan rahu huvides teadlikult nimetamata, täpselt identne ülesandelahendus. No 100%, aga ainult teine käekiri. Ja tema hindeks oli üheksa. Ebareaalne, mõtlesin, kuidas see saab olla võimalik. Ma ei ole kunagi pealekaebajaid sallinud, veel vähem seda ise teinud, kuid kuna teadsin, et klassivenna lahendus oli õige ning talle kuidagi kahju tekitada ei saa, läksin õpetaja juurde, enda ja teise poisi tööd näpus. Näitasin neid ja küsisin: “Õpetaja, siin on mingi jama või selge ebaõiglus, oleme täpselt samamoodi ülesande lahendanud ning mul on hindeks seitse, klassivennal üheksa,” ütlesin hämmeldunult. Õpetaja vastas nii, et see jääb mulle eluks ajaks meelde: “Aga Lauri, vaadake… kas Arno oleks saanud Tootsiga sama hinde, kui nende tööd oleksid olnud identsed… Arnolt eeldame ju ikka rohkemat.” Selline tunne oli, nagu keegi oleks ämbriga külma vett pähe kallanud. Totaalne õiglusetus, mõtlesin, olin löödud. Aga teha polnud midagi. Arno oli ju loomult vaikne poiss, polnud ilus enam vaielda. Mind rõõmustas ainult teadmine, et sain jälle juurde ühe laheda loo, mida kunagi meentada. 🙂

Kui nüüd tagantjärele seda kõike hinnata, siis on kõigis neis praeguseks juba naljakana tunduvates juhtumites peidus väärt õppetunnid, tarkus, mida tuli omandada ridade vahelt. Aitäh Teile, head õpetajad, kõige eest!

Ilusat õpetajate päeva!

Poliitikas pole mõtet solvunud ega masendunud olla. Valimistel on kahjuks suhteliselt tavapärane, et mingi osa inimestest ei hooli. Ei saa siis ju ka rahvaesindajad kuidagi oma rahvast kehvemad olla. Tühjasedelimehed võiksid aga küll end korraks järgmise aasta 15. oktoobri õhtusse mõelda. Kui tore oleks valijatelt sama signaal saada?

Spordivõistlustega paralleele vedades võib öelda, et kvalifikatsiooninormi keegi ei täitnud, kuid kõige parem, alates parlamendi esimesest voorust, oli Siim Kallas. Tõsi, minu suureks üllatuseks näitasid ka konkurendid bobbeamonlikke sooritusi, olgugi, et need ei lähe ajalukku. 

Valitsuse esimese tööaasta üheks põhiliseks väljakutseks oli haldusterritoriaalne reform. Oleme koalitsioonipartneritega võtnud riigivalitsemise teema ette terviklikumalt kui varem. Järgmisena ootab meid ees riigivalitsemise reform. Nimetaksin seda targa riigi reformiks.

Selle eesmärk on tõhusa ja ressurssidega säästlikult ümberkäiva riigivalitsemise ja juhtimise keskkonna loomine. Tahan rõhutada, et riigi õhukeseks lihvimine ei ole antud reformi puhul eesmärk omaette. Meie siht on määratleda võimalikult selgelt riigi ülesanded ning delegeerida kõik funktsioonid, mida erasektor saab edukamalt täita, vähendades seejuures dubleerimist. Riigireformil on mõte vaid siis, kui reformi tulemusel on riigi tuge senisest enam tunda ka väljaspool pealinna.

Sümboolselt meenutab mulle riigireform vana lugu sellest, kuidas Henry Ford olevat palganud oma ettevõtte tootlikkuse parandamiseks eksperdi, kes pidi tema tehast inspekteerima. Ülesanne oli Fordi sõnades lihtne: „Otsi välja ebaproduktiivsed töötajad, ütle mulle, kes nad on ja ma lasen nad lahti!“ Ekspert tegi oma ringid, kaustik käes ära ja tuli Fordi juurde raportiga: „Ma leidsin probleemi ühe Teie töötajaga. Iga kord, kui ma temast möödusin, istus ta jalad laual. Mitte kunagi ei teinud ta midagi. Ma kindlasti soovitan temast lahti saada.“ Kui Ford kuulis selle töötaja nime, raputas ta pead ja ütles: „Ma ei saa teda vallandada. Ma maksan sellele mehele mõtlemise eest – ja täpselt seda ta teebki.“

Foto: Priit Mürk

Targa riigi eeldus on aus peeglisse vaatamine, sisuline analüüs. Viimase aasta jooksul koostasid rahandusministeeriumi ametnikud ja eksperdid 700-leheküljelise põhjaliku riigi ülesannete analüüsi. Selle käigus vaadati välisekspertide seniseid hinnanguid Eesti riigi toimimisele, kaardistati asutustevahelisi ebakõlasid, intervjueeriti kõikide ministeeriumite juhtkondi, saamaks neilt sisendit riigireformiks.

See on tõenäoliselt kõige põhjalikum röntgenpilt Eesti valitsussektori töökorraldusest, mis kunagi tehtud. Sisendina on kasutatud ka riigihalduse ekspertide, ettevõtlusorganisatsioonide ja teiste huvigruppide ettepanekuid. Eesti Koostöö Kogu, Praxise, Riigireformi nõukoja ja ülikoolide soovitusi.

Selle põhjaliku analüüsi järeldused on jaotatud fookusvaldkondadeks, igaüks koos konkreetsete ettepanekutega edasiseks tegevuseks. Valdkondadeks on riigi transpordipoliitika juhtimine, tervishoiu juhtimine, välisabi andmisega seotud funktsioonide tsentraliseerimine, riigi IKT süsteemne konsolideerimine, maavalitsuste kaotamine ja asutuste pealinnast väljaviimine.

Võib ju küsida, miks seda reformi üldse vaja on. Näiteks OECD võrdluses on  Eesti hästi korraldatud riik. Samas oleme avalikus arutelus kuulnud ja lugenud kriitilisi arvamusi Eesti riigikorralduse aadressil. Ise annaksin meie riigikorraldusele viiepallisüsteemis hindeks neli. Nii mõneski mõttes oleme teistele eeskujuks, näiteks e-lahenduste osas riigihalduses. Samas esineb ka mõttelaiskust ja lodevust, mis ühele kahaneva rahvastikuga väikeriigile kasuks ei tule. Pealegi, aeg ja tehnoloogia areng pakuvad uusi võimalusi muuta riigikorraldus õhemaks, kiiremaks ja paindlikumaks. Meie väljakutse on need parimal moel teoks teha.

Me pole ainsad, kes oma riigikorraldust üle vaatavad – samaga tegelevad ühel või teisel viisil mitmed Euroopa riigid. Ennast reformivad Rootsi, Taani, Iirimaa ja paljud teised. See on aina kiiremini arenevas maailmas hädavajalik.

Kokkuvõttes on riigireformil palju väga olulisi alaeesmärke nagu näiteks kvaliteetsemate ja kättesaadavamate teenuste pakkumine inimestele, maapiirkondade konkurentsivõime kasv, valitsemise mahu vähenemine avalikus sektoris, avaliku sektori tegevuste strateegilise planeerimise, juhtimise ning seire tugevdamine ja eelarvete läbipaistvuse suurendamine.

Sisukad arutelud ja erinevad seisukohad riigikorraldust tõhusamaks teha on igati oodatud. Reformi eduka elluviimise eelduseks ongi targad valikud ja otsused, mis sünnivad põhjalike vaidluste tulemusena. Kuid on oluline, et me lepime ühiskonnas selgelt kokku, millised on üldiselt aktsepteeritavad riigi pidamise reeglid. Sest lõpuks taandub see iga kodaniku elu otseselt puudutavate valikuteni – kas tahame päästjaid või riiklikke restoranitöötajaid, tugevaid maakonnakeskusi või riigi koondumist Tallinnasse jne.

Me teadvustame endile, et riigireformi elluviimine on raske ülesanne. Reformi õnnestumine sõltub väga paljuski avaliku arvamuse toetusest, mis omakorda hakkab kujunema poliitilise ja administratiivse toetuse kujunemise foonil. Lähiajal on riigi ülesannete analüüs valitsuskabineti kolleegide laudadel ja seejärel kogu Eesti avalikkusele kaasamõtlemiseks avatud. Targema riigi nimel.

Lauri Luik
Riigikogu riigireformi töörühma juht

Maanteeameti plaan kaotada võimalus nt Haapsalus A- ja B-kategooria sõidueksamit sooritada, on risti vastupidine sellele, millisena mina riigireformi kavandatavaid mõjusid näen. Riigireformi, sh erinevate ametkondade töö reformimise eesmärk on parandada teenuste kvaliteeti ja tõsta majandamise efektiivsust, kuid selle kõige juures on ka kolmas, mitte vähem tähtis tahk, see on teenuste kättesaadavus. Ja kättesaadavus ei tohi minu hinnangul halveneda. 

Täiesti mõistetav, et teenuseid, mida saab pakkuda interneti teel või mille vastu nõudlus on pea olematu, pole otstarbekas väiksemates kohtades füüsilisel kujul pakkuda, inimene saab seda kõike teha kodus või raamatukogus arvuti taga. Arvutiinsenerina kirjutan sellele kahe käega digiallkirja alla. Aga senikaua, kuni sõidueksamit internetis sooritada pole võimalik, ei tohiks ka antud teenuse tänast kättesaadavust piirata. Pealegi on sellele teenusele pidev nõudlus. 

Maanteeameti põhjendus toimiva süsteemi muutmiseks on minu hinnangul läbi mõtlemata. Ameti soov, et eksameid antaks pingelise liiklusega linnades, ei lähe kuidagi kokku nende loodava erandiga, mida kavandatakse saarelistele maakondadele. Kes on Kärdlas liigelnud, see teab, millest ma räägin. Loomulikult on ainuõige, et saartel saab ka edaspidi sõidueksameid sooritada, kuid antud kontekstis mõjub maanteameti põhjendus pingelisematest liiklusoludest kurioossena. 

Maanteeameti tsentraalse eksamikeskuse loomine, tõstmaks eksamineerimise kvaliteeti, ühtlustamaks ootejärjekordi ning vähendadamaks korruptsiooniriski, on igati hea mõte, kuid ametkonna siseprobleemide tõttu (nt korruptsioonioht) ei tohi Eesti inimene (ka väiksemates piirkondades elav) kannatada.

Minu nägemuses toimub ning areneb aktiivne elu Eestis ka väljaspool Tallinna ja Tartut, mistõttu tuleks ametkondade tegevust planeerides kindlasti silmas pidada ka regionaalpoliitilist mõõdet. Värske ja julge pilguga tuleb üle vaadata kogu tänane riigiaparaat ning tuua teenuseid just piirkondadesse, mitte vastupidi. 

Maanteeamet kaalub ühe variandina, kas sulgeda ameti bürood Jõgeval, Põlvas ja Valgas. Otsus tehakse teatavaks järgmise kuu alguses. Ümberkorralduskava arutati maanteeameti ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindajate osalusel täna riigikogu maaelukomisjonis, mille liikmed leidsid, et büroode koondamine mõjuks maapiirkondadele halvasti.
Riigikogu maaelukomisjoni tänasele istungile oli kutsutud ka maanteeameti peadirektori asetäitja Meelis Telliskivi. Ta ütles Vikerraadio saates “Uudis+”, et Jõgeva, Põlva ja Valga büroode asjus kaalutakse nelja varianti.

“Esimese variandi kohaselt ei toimu mingit muudatust, teise variant on, et toimub väga kardinaalne muudatus ehk büroo suletakse. Kolmas variant on see, et büroo jätkab teenuse osutamist samas mahus, kuid teatud päevadel nädalast ja neljas ehk Rapla variant on, et büroo töötab eelbroneeringute alusel,” selgitas Telliskivi.

Tema sõnul on teenindusbüroode reformi põhjuseks soov teenuste kvaliteeti tõsta ning samuti kavatsus hakata eksameid läbi viima tihedama liiklusega paikades. “Suurtes büroodes on võimalik vastu võtta kõiki teenuseid ja teha ülevaatusi angaaris. Sõidueksamite poolest kasvab sõiduohutus, kuna eksameid hakatakse tegema tihedama liiklusega paikades,” selgitas Telliskivi.

Maaelukomisjoni liikmed: kõiki teenuseid internetis pakkuda ei saa

Maaelukomisjoni esimees, sotsiaaldemokraat Ivari Padari ütles pärast kohtumist, et komisjoni arvates peab maanteeamet enne otsuse tegemist arvestama sellega, et teenuste kvaliteet ei halveneks. “Me saame aru, et suur osa maanteeameti teenuseid on tulnud internetti ning need on seal hästi lihvitud ja kätte saadavad,” märkis Padar.

Samas toonitas maaelukomisjoni esimees, et on teenuseid, mida internet ei asenda. “Füüsiline kohalolek on äärmiselt oluline, mistõttu peab maanteeamet oma reformide puhul selle vajadusega arvestama,” sõnas Padar.

Reformierakondlane Lauri Luik juhtis tähelepanu, et reforme tuleks vaadata üheskoos laiemas pildis. “Kõiki neid allüksuste reforme tuleks vaadata suures kontekstis, et kuidas riigireform tervikuna välja hakkab nägema. Laiemalt eesmärk on ju selles, et pakkuda avalikkusele senisest paremaid teenuseid paremat kvaliteeti ja teisalt teha seda tänasest efektiivsemalt,” märkis ta.

  
Ühe büroo peale kulub aastas 150 000 eurot

Maanteeameti Jõgeva, Põlva ja Valga büroodes töötab kokku üheksa inimest. Büroode teenuseid kasutab aastas 8000 kuni 9000 inimest.

Ühe büroo tegevuskulu aastas on umbes 150 000 eurot. Ühes büroos tehtud toimingutelt laekub aga riigilõivu 250 000 kuni 350 000 eurot aastas.

Jõgeva, Põlva ja Valga maavanemad on majandusministrile saadetud pöördumises rõhutanud, et maanteeametil pole vajadust kaaluda büroode sulgemist kulude vähendamise eesmärgil, sest kohalikud katavad need ära teenuseid tarbides.

Samas on maavanemad märkinud, et büroode sulgemine ja teenuste osutamine naabermaakondades suurendaks aastas umbes 20 000 teenuse tarbija aja- ja rahakulu.

Maanteeamet: otsus ei ole lõplik

Maanteeameti kinnitusel ei ole otsus Valga, Jõgeva ja Põlva bürood kinni panna veel sugugi lõplik, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

See kinnipanek on üks kõige mustem stsenaarium, teine variant on, et büroo jätkab tegevust samas mahus aga erinevatel aegadel on lahti, näiteks nädalas 2 – 3 päeva ja kolmas variant, et büroo osutab mingeid teenuseid, aga teatud määral vähendatult,” rõhutas maanteeameti peadirektori asetäitja Meelis Telliskivi.

Maanteeamet esitab oma analüüsi majandusministeeriumile ja siis otsustatakse, kuidas edasi minna.

Refereeritud ERRi uudisest: http://uudised.err.ee/v/eesti/93e45e96-91fb-4d1d-85f1-d4ed12169c3c/maaelukomisjoni-esimees-padar-maanteeameti-fuusiline-kohalolek-on-aarmiselt-oluline

Minu tänane kõne riigikogus erakooliseaduse II lugemisel:

Hea meel, et lõpuks on jõutud erakooliseaduse osas teatava kompromissini. See kompromiss on mõneti sarnane sellele, mida möödunud riigikogu koosseisus kultuurikomisjoni ja ministeeriumiga koostöös tegime.

On oluline, et erakoolide pidajatele on antud üleminekuaeg ning väga tähtis on seegi, et jätkuvalt panustatakse erakoolidesse, kus õpivad erivajadustega lapsed. Siiralt loodan, et KOV-id ja erakoolid suudavad edaspidi mõistlikes arvlemistingimustes omavahel kokku leppida.

Mind on algusest peale häirinud seisukohavõtud ja retoorika, justkui oleks erakoolidele munitsipaalkoolidega analoogsete arvlemistingimuste seadustamine kuidagi väär või veelgi enam, praak. Julgen siin küll haridusministeeriumi tollase ettepaneku kaitseks välja astuda.

Olen alati olnud seisukohal, et olemuslikult pole vahet, kes on kooli pidaja, kas eraomanik, riik või kohalik omavalitsus, peamine, et tagatud oleks riiklikus õppekavas sätestatud nõuded ja kvaliteet. See, et koolide rahastamissüsteemid on olnud keerulised ja pidevalt muutuvad ning neisse on tekkinud omanditüübiti erinevused, on aga hoopis teise vaidluse koht. Olen igati päri, et need erinevused tuleb kiiremas korras ära tasandada. Üldhariduse rahastamismudeli kaasajastamine ootab meid veel ees. Loomulikult ei ole normaalne, et riik maksab erakoolidele õpilase kohta rohkem kui munitsipaalkoolidele, kuid see ei tähenda, et erakoolid oleksid kurjast. Samuti ei tähenda see seda, et erakoolidega arvlemine oleks kuidagi vale. Vastupidi, see on igati loogiline.

Erakoolidega arvlemise loogika seisneb selles, et kui kaks omavalitsust arvlevad omavahel (nt Ridala vald maksab Haapsalu linnale oma valla elanikest õpilaste pealt, kes käivad Haapsalus koolis), siis peaks samadel alustel arvlemine toimuma ka omavalitsuse ja erakooli vahel. Mina siin küll midagi piinlikku ei näe.

Kui omavalitsuse territooriumil tegutsevad kõrvuti kaks põhikooli, üks munitsipaal- ning teine erakool, siis on igati loogiline, et neid võiks ja peaks kohtlema võrdsetel alustel. Tänane süsteem on selles mõttes küll veidi vildakas, et erakool võib küsida õppemaksu, munitsipaalkool ametlikult mitte. Kuigi me teame, et tegelikult maksavad nii mõnedki lapsevanemad oma laste eest ka munitsipaalkoolis teatud täiendavaid kulutusi, tehes annetusi kooli juurde loodud MTÜ-le. See ei pruugi ka olla üdini vale, kuna tihti pakub kool selle raha eest täiendust riiklikult õppekavale (nt teatriõpe, lisa inglise keele tunnid vms), st kohustuslik tasuta osa on tagatud. Siin annaks luua analoogsed piirid ka erakoolidele.

Tänase süsteemi juures on veel üks hüpoteetiline ohukoht, millele on erakoolidega arvlemise kriitikud tähelepanu juhtinud. Kui KOV eeldab, et peab oma vallas elavale nt 100-le lapsele tagama koolikohad ning teebki seda, aga 60 õpilast otsustab minna hoopis erakooli, siis peab KOV maksma justkui kahe kooli eest. St, KOV on valmis ehitanud oma kooli ning peab lisaks munitsipaalkoolis käivatele lastele maksma kinni veel ka nende 60 lapse kulud, kes otsustasid erakooli minna. Nõus, see võib tekitada KOV-ile finantspingeid, kuid seda argumenti ei saa panna vaid erakoolide konteksti. Kirjeldatud hüpoteetiline oht on täna täpselt sama moodi üleval ka omavalitsuste vahel liikuvate noorte puhul. St kui Ridala valla 60 õpilast otsustavad ühel päeval Haapsallu kooli minna, siis peab Ridala vald maksma Haapsalule nende 60 õppuri eest, lisaks pidama ülal oma koolimaja, kus õpib nüüd 60 last vähem.

Ideaalset lahendust on tänases seisus raske leida. Igal juhul peab KOV oma laste koolitamiseks vajamineva summa eelarvesse arvestama, sest laps võib kooli vahetada ühes või teises suunas iga kell. Oleks ju taas ebavõrdne lubada lapsel liikuda teise munitsipaalkooli, kuid keelata tal liikumine erakooli suunal. Mingis osas ja teatud tingimustel võiks aga KOV-idel olla kaalutlusõigus, et kas vastavasse piirkonda on tarvidust täiendavat erakooli luua või mitte, vältimaks koolide nö vohamist. Riigil on siin selged ohjad, kuna haridus- ja teadusministeerium kontrollib koolituslubade väljaandmist.

Kokkuvõtteks. Omal ajal Lukase juhitud ministeeriumi poolt tehtud muudatusettepanek erakoolidega arvlemiseks oli igati teadlik otsus ning lähtus loogikast, et era- ja munitsipaalkooli õpilastel ei tohi vahet teha. Mõlema haridusse tuleb panustada samaväärselt. See, et ministeerium ei suutnud tol ajal välja töötada adekvaatset rahastamismudelit, mis kohtleks era- ja munitsipaalkoole võrdselt, ei tähenda, et erakoolid oleksid olemuselt halvad või nendega arvlemine oleks kuidagi ebaloomulik. Minu hinnangul on KOV-ide arvlemine erakoolidega igati loogiline ning ma väga loodan, et KOV-id ja erakoolid suudavad saavutada omavahel mõistlikud kokkulepped, olenemata sellest, et kohustus seadusest välja võetakse. Toetussummad tuleb aga loomulikult ära tasandada, et kõiki lapsi koheldaks võrdselt. Seda on tänase lastekaitsepäeva kontekstis kohe eriti oluline rõhutada.

Lauri Luik

Haldusreform on neil päevadel ja öödel riigikogus teisel lugemisel, loodame seaduse vastu võtta juba 7. juunil. Tegu on viimase 20 aasta ühe suuremõjulisema seaduseelnõuga, mille põhieesmärk on tagada kvaliteetsed ja hästi kättesaadavad avalikud teenused kohalikele elanikele. Seda suudavad aga pakkuda vaid tugevad omavalitsused, kus on piisav kompetents ning ka finantsiline võimekus inimeste abistamiseks. Justnimelt kompetents ja rahaline võimekus on need tegurid, mida seaduseelnõuga suurendada soovime. 
 

Hoolimata sellest, et enamik inimesi tihti linna- või vallavalitsusse ei satu, puutume kõik kohalike teenustega igapäevaselt kokku – sotsiaalteenustest ja lastehoiust kuni hariduse ning eakatehoolduseni välja. Need tegurid mõjutavad otseselt meie elukvaliteeti. Samuti kasutame omavalitsuste taristut, mis on üks oluline osa meid ümbritsevast elukeskkonnast. Kui võtame Haapsalu ja Ridala valla näite, siis võime täheldada, et suur osa vallaelanikest käib igapäevaselt Haapsalus tööl, nende lapsed õpivad linna lasteaedades ja koolides ning kasutavad vaba aja veetmiseks suures osas linna taristut, mis on ka igati mõistlik. Seetõttu on mu meelest mõistlik ka nende kahe omavalitsuse liitumine, kuna niikuinii ollakse vastastiku väha tihedas igapäevases koostoimes. Tean, et ollakse mures, mis saab lapsukese nimeks. Leian, et selleks võiks olla Haapsalu, mille üheks osaks on Ridala, nagu nt Nõmme Tallinnas.
 

Lisaks Haapsalu ja Ridala ühinemisel tekkivale võimekale omavalitsusele oleks minu hinnangul igati loogiline, et maakonnas moodustuks lisaks veel kaks tugevat omavalitsust: Põhja-Läänemaa ja Lõuna-Läänemaa. Kui Vormsi elanikud seda soovivad, võiks saar jääda erandi alla kuuluvaks vallaks, kuna seal on tänagi teatavate erisuste tingimustes kõige olulisemad teenused tagatud. Seaduseelnõus oleme selleks ka võimalused loonud.
 

Ma väga loodan, et meie omavalitsused suudavad nö omaalgatuslikus voorus isekeskis kokku leppida, sest sellisel puhul on ka ühendvalla elanikel kõige rohkem võita. Loodan ka, et kohalike erimeelsuste tõttu ei peaks ükski Läänemaa omavalitsus meie maakonna piirest lahkuma, see oleks küll halb.
 

Ilmselt soovime kõik, et meie lapsed saaksid hea hariduse, et meil oleks konkurentsivõimelised tingimused oma tööd teha ja pere eest hoolt kanda, mitmekülgsed võimalused tervislikult ja kultuurselt vaba aega veeta ning et abivajajatele oleks tagatud tugi jms. Seda kõike saab omavalitsus garanteerida vaid juhul, kui tal on piisav finantsiline võimekus ning inimressurss selle elluviimiseks. Mõnesaja elanikuga väikevallas on sellised võimalused kahjuks vägagi piiratud. Ühinemisel tekkiva täiendava ressursi ning sünergia puhul on aga võimalus inimeste elu reaalselt paremaks muuta.
 

Kui vallal pole piisavalt vahendeid, et palgata näiteks europrojekti kirjutamiseks spetsialisti, rääkimata projekti omafinantseeringusummast, siis kannatavad selle all kohalikud elanikud. Ometigi pole nemad milleski süüdi. Oleme seadunud sihiks, et haldusreformi tulemusel saavad olema vähemalt 5000 elanikuga vallad või linnad. Sellisel puhul näeme seadusega ette minimaalse ühinemistoetusena 300 000 ja maksimaalsena 800 000 eurot ühineva omavalitsuse kohta. Ühinejad saavad toetust 100 eurot elaniku kohta. Seda juhul, kui liitumine toimub vabatahtlikult, st enne 2017. aasta algust. Juhul kui moodustuva omavalitsuse elanike arv ületab 11 000, kavandame neile täiendavat toetust 500 000 eurot. Kui aga liitub kogu maakond, käsitleb valitsus seda tulevikus eelisena riiklike investeeringute saamisel. Pärast haldusreformi suunatakse täiendavalt lisaraha ka omavalitsuste tulubaasi tugevdamiseks: 2019. aastal 15 miljonit ja 2020. aastal 25 miljonit eurot.
 

Haapsalus elab 10 425 inimest, mis teeb ühinemistoetuseks 800 000 eurot. Ridalas on 3343 elanikku, seega on nende toetus 334 300 eurot. Kuna tekkiv omavalitsus ületab 11 000 elaniku piiri, annab riik veel täiendavalt 500 000 eurot. Kokku saab ühinenud omavalitsus riigilt täiendavalt 1 634 300 eurot. See on Ridala valla mitmekümne aasta investeerimisvõimekus. Kui arvestada, et seda raha saab pangalaenuga mitmeid kordi võimendada, saame Ridalas ja Haapsalus palju olulist korda saata.
 

Haldusreformi tuleb otse loomulikult kavandada kooskõlas haridusvõrgu ümberkorralduste ning muude teenuste sünkroniseerimisega. Leian, et Läänemaal võiks olla kolm kõrgetasemelist haridust pakkuvat gümnaasiumit, igas ühinenud omavalitsuses üks. Samuti on oluline, et meie noored saaksid võimalikult kodu lähedalt tugeva põhihariduse, mistõttu on põhikoolide võrgu säilitamine ja arendamine eriliselt tähtis. Eelkõige hariduse kvaliteeti, kuid ka kaasaegset õpikeskkonda silmas pidades tuleb meil kogu maakondlik haridusvõrk üle vaadata, alustades alusharidusest. Loomulikult tuleb lisaks haridusasutustele haldusreformi tehes silmas pidada ka kõiki teisi olulisi teenuseid pakkuvaid asutusi ja organisatsioone. Tähtis on tagada ühtlane teenustega kaetavus kogu maakonnas ning vältida dubleerimist.
 

Läänemaa inimeste ja meie külaliste jaoks on haldusreformi üheks väga oluliseks tahuks kiire, mugava ja turvalise raudteeühenduse taastamine pealinnaga. Oleme raudtee olulisust selgitanud kõigile valitsuse võtmeministritele alustades riigihalduse ning majandus- ja taristuministrist, lõpetades rahandus- ja peaministriga, rääkimata riigikogu liikmetest ja teistest otsustajatest. Selgitame veel, kui tarvis, aga raudteed on meile vaja.
 

Edukas haldusreform on võimalik vaid kohalike liidrite ja elanike tihedas koostöös. Loodan väga meie kõigi peale.
 

Lauri Luik
Riigikogu liige

Tänane seis, kus riigikogulased ei tohi kuuluda kohalikesse volikogudesse, ei aita kuidagi kaasa ei kohalike omavalitsuste ega riigi arengule. Selle mõttetu piirangu kaotamine, nagu see oli aastate eest, annaks aga mõlemale tasandile juurde.

Kuna kohaliku volikogu ja riigikogu puhul on tegu nö seadusandliku tasandiga, siis ei näe ma mõlemasse organisse kuulumisel probleemi. Pigem tuleks kasuks, kui riigikogu liikmed sidestaksid enam kohalikku omavalitsust ja riiki. Kuna põhiseaduses on kirjas, et riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis, siis ei ole ju vastuolu ka siin. Volinik ei ole riigiametnik.

Kui riigikogu liikmetel oleks võimalus kuuluda volikokku, suureneks kohalik kompetents, oskusteave ja kvaliteet. Täna, kus me võime hääleõiguseta volikogu istungeid jälgida, ei saa tekkida sisulisi arutelusid, debatte, argumenteerimist jms, mis on aluseks tarkade otsuste langetamisel.

Kui riigikogu liige kasutab oma oskusteavet, mille on saanud parlamendi komisjonides, töögruppides jm töötades, ja toob selle ka kohalikku volikokku, siis ei ole sellest ju midagi halba. Pigem ikka kasu. Ja ka vastupidi. Kui riigikogu liige saab osaleda sisuliste arutelude juures, langetada ka kohapeal otsuseid ning koguda infot, siis on tal ka seadusi luues tunduvalt lihtsam. Paljud eelnõud puudutavad otseselt kohalikke omavalitsusi.

Miks me peaksime, olukorras, kus tublide inimeste arv, kes on üldse nõus kohalikesse volikogudesse kandideerima, on niigi piiratud, tegema veel mingeid täiendavaid kitsendusi? Olen veendunud, et kui lubame riigikogulastel kuuluda ka kohalikesse volikogudesse, suureneks poliitiline aktiivsus kohtadel märgatavalt. Ära jääksid ka jutud peibutuspartidest ning valijate lollitamisest.

Riigikogulaste lubamine kohalikesse volikogudesse on ainult kasuks arengule, mis on meie põhiline eesmärk.

Aastate eest töötas asi ju väga hästi, miks siis mitte nüüd?

Teeme ära!

Läinud nädala neljapäeval ja reedel käisime fraktsioonikaaslastega maakonnavisiidil Läänemaal.

RE fraktsioon Haapsalu Raudteemuuseumi ees. Foto: RE fraktsioon

Kohtusime ühes Liina Kersnaga Läänemaa eakatega Haapsalu pitsikeskuses, arutasime ühiskondlikel teemadel, mis inimestel südamel ning saime põhjaliku ülevaate Haapsalu salli ajaloost.

Haapsalu Pitsikeskus. Foto: A.Tarmula

Järgnes ühine õhtusöök, kus kohtusime MKO juhatuse liikmetega, käsitlesime Läänemaa jaoks olulisi teemasid nagu nt haldusreform, haridusvõrgu kaasajastamine, majandus ja töökohad, Haapsalu raudtee jm.

Tunnustamist väärib, et haldusreformi osas on kohalikud ise juhtrolli võtnud. Haapsalu linna ja Ridala valla liitumiskõnelused on juba üsna lõppfaasis, mis annab lootust, et Läänemaale tekib juurde üks tugev omavalitsus. Minu nägemuses võiks pärast haldusreformi siin olla kolm suurt omavalitsust: Haapsalu koos Ridalaga, Põhja-Läänemaa ja Lõuna-Läänemaa, lisaks Vormsi saar.

Kutsun üles omavalitsusi vabatahtlikult liituma. Kohapeal teatakse kõige paremini, kellega võiks sujuda koostöö elu edendamiseks. Ühiselt on omakorda võimalik tagada paremad avalikud teenused ning kvaliteetsem elukeskkond.

Elanike väljavoolu ennetamiseks on üheks oluliseks eelduseks heatasemelise hariduse saamine maakonnas. Esimene samm selleks on astutud, kui 2013. aastal loodi konkurentsivõimeline riigigümnaasium, Läänemaa Ühisgümnaasium. Kogu Läänemaa haridusvõrk tuleks sama pilguga üle vaadata, pidades silmas eelkõige hariduse ja õpikeskkonna kvaliteeti.

Tulevikuvaates on oluline Riisipere-Haapsalu raudteelõigu taastamine. Kiire ja mugav raudteeühendus lubaks läänemaalastel kodupiirkonnast minema kolimata pealinnas tööl käia ning kahtlemata suurendaks ka Läänemaa arengut turismipiirkonnana. Samuti aitaks kaasaegne taristu arendada kohalikku majandustegevust

Reedest päeva alustasime linnaekskursiooniga turistirongiga Peetrike.

Linnaekskursioonil. Foto: RE fraktsioon

Liina Kersna, Heidy Purga ja Igor Gräzin käisid Haapsalu Kutehariduskeskuses, Läänemaa Ühisgümnaasiumis, Haapsalu Põhikoolis ja Haapsalu Viigi koolis noortele esinemas. Liina külastas lisaks Läänemaa Naiste Varjupaika. Kalle Laanet andis ühiskonnaõpetuse tunni Lihula Gümnaasiumis.

Vikerkaare lasteaed. Foto: RE fraktsioon

Saadikud jagunesid kolme gruppi. Terje Trei, Kristjan Kõljalg ja Andre Sepp külastasid Haapsalu Neuroloogilist Rehabilitatsioonikeskust (HNRK), Vikerkaare lasteaeda ja ettevõtet Haapsalu Metall.

HNRK. Foto: RE fraktsioon

Haapsalu Metall. Foto: RE fraktsioon

Teine grupp (koosseisus: Heidy Purga, Igor Gräzin, Meelis Mälberg ja mina) külastas Nurme Vabrikut, Iloni Imedemaad ja Haapsalu Põhikooli (sh mängufilmi “Vehkleja” aineks olnud legendaarset vehklemissaali). Keit Pentus-Rosimannus, Remo Holsmer ja Imre Sooäär käisid Linnamäe Lihatööstuses, Cipax Eesti AS-is ja Haapsalu Spordibaasides.

Haapsalu lasketiir. Foto: RE fraktsioon

Cipax Eesti AS. Foto: RE fraktsioon

Visiidi võtsime kokku ühisel lõunasöögil kohvikus Hapsal Dietrich. Õhtupoolikul avasime Haapsalu promenaadil Lillekandjate skulptuurid.

Hapsal Dietrich. Foto: RE fraktsioon

Õiterüüs Haapsalu. Foto: RE fraktsioon

Suur tänu kõigile abilistele ja järgmiste kohtumisteni!

Lauri

Valitsuse eelarvefookus 2017-2020: julgeolek, majandusareng, idapiir ja haldusreform  

Valitsus kiitis eelmisel nädalal heaks 2017-2020 riigi eelarvestrateegia, mis seab eesmärgiks tugevdada julgeolekut, kasvatada teaduse rahastamist ja ära teha mitu seisma jäänud suurprojekti ning – reformi. Valitsuse prioriteedid riigi eelarvestrateegias on julgeoleku tugevdamine, majanduskasvu edendamine, vähekindlustatud inimeste toetamine ja riigi valitsemise ning haldusreformi läbiviimine. 

Riigi eelarvestrateegia on aluseks 2017. aasta riigieelarve koostamisele. Eelarvestrateegiaga paneb valitsus igal kevadel järgmiseks neljaks aastaks paika valitsuse eesmärgid ja eelarvepoliitika põhisuunad.

Valitsuse eesmärk on jätkusuutlik eelarvepoliitika. 


2014. ja 2015. aastal oli Eesti riigieelarve väikeses ülejäägis, kahe aasta peale kokku ulatus nominaalne ülejääk 120 miljoni euroni (Eesti valitsussektori nominaalne ülejääk 2014-2015 oli kahe aasta peale kokku 244 miljonit eurot).

Kevadisele majandusprognoosile tuginedes planeerib valitsus järgmiseks aastaks 0,2 protsendist struktuurset ülejääki SKPst ning edaspidi eelarvetasakaalu. 
 

Julgeoleku tugevdamiseks… 


Hoiame Eesti kaitsekulutuste taseme vähemalt kahel protsendil sisemajanduse koguproduktist. Sellele lisanduvad liitlaste sõjalise kohalolekuga seotud kulud.

– Liitlaste sõjalise kohaloleku tagamiseks Eestis eraldab valitsus igal järgmisel neljal aastal 5,5 miljonit eurot. Kokku on see summa 22 miljonit eurot. 

– Liitlaste kohaoleku kulud on seotud näiteks NATO õhuturbe korraldamisega Ämarist, NATO staabiüksuse ja Eestis paikneva liitlaste maaväeüksuse kuluga.

Lisaks sellele eraldab riik 2017. aastal 20 miljonit eurot idapiiri välja ehitamiseks. 2018 ja 2019 eraldatakse selleks täiendavalt 15 miljonit eurot.

– Eesti eesmärk on välja ehitada Euroopa Liidu kaasaegseim välispiir. 

– Kokku tuleb piirile üle 700 piiriposti, üle 300 ujuva piirimärgi, piirdeaiad ning droonid ja kaamerad, mis aitavad piirivalvuritel oma tööd paremini teha.

Majanduse elavdamiseks valitsus… 

Suurendab teaduse rahastamist 2017. aastaks 0,86 protsendini SKP-st. 

– Järgmisel aastal eraldatakse teadusele lisarahana 8 miljonit eurot millest osa läheb varasema teadusrahastuse taseme hoidmiseks. 

– 6 miljonit eurot suunatakse 2017. aastal teaduse põhirahastusele ja 2 miljonit eurot teadusandmebaaside kasutamiseks.

– Teaduse põhirahastuse ehk baasfinantseerimise mahu kasv tagab suurema stabiilsuse teaduse rahastamises. See aitab hoida Eesti teaduse taset ja mitmekesisust. 

                • Tänu baasfinantseerimise kasvule saavad ülikoolid ja teadusasutused pakkuda atraktiivsemat teadlaskarjääri, tõsta doktoriõppe efektiivsust, siduda doktorante senisest enam teadustööga. 

                • Lisarahastusega teaduse andmebaasidele tagab valitsus iga-aastase Eesti varustatuse värskete teaduspublikatsioonidega. 

– Valitsuse eesmärk on suurendada teaduse rahastamist kuni 1 protsendini SKP-st. 

– Lisaks panustatakse teadusarendusse EL vahenditest perioodil 2014-2020 üle 600 miljoni euro.

Toetab kaasaegsete ühenduste ja teede välja ehitamist

– Kose-Mäo maanteelõigu neljarealisena välja ehitamist alustatakse 2018. aastal Maanteeameti enda vahenditest. Maanteeamet peab leidma selleks 10 miljonit eurot. 

– 2019. ja 2020. aasta riigieelarvest on tee ehitamiseks ette nähtud vahendeid mõlemal aastal 20 miljonit eurot. 

– Kose ja Mäo vaheline neljarealine maanteelõik peab valmima 2022. aastaks. See on Eesti ajaloo suurim teedeehitus, kogumaksumusega 170 miljonit eurot.

– Rail Balticu raudteele eraldasime 2017. aastaks 49,3 miljonit eurot (sh EL vahendid). See raha läheb trassi, viaduktide, teede projekteerimistöödele. Samuti jätkatakse keskkonnauuringutega, tehakse ettevalmistusi trassialuste maade omandamiseks ning tutvustatakse valmivaid planeeringuid kohalikes omavalitsustes.

Toetab põllumehi 


– 2017. aastal eraldab valitsus põllumeestele erakorralisteks toetuseks 4,6 miljonit eurot. 2016. aastal on riigieelarvest makstud piimakarjakasvatajatele toetust 4 miljonit eurot. 

– Lisaks panustatakse põllumeeste toetamiseks EL vahenditest 2017. aastal ca 305 miljonit eurot, perioodil 2017-2020 üle 1 miljardi euro. 

– Eesti toidusektori suurimaks väljakutseks on toodangule uute turgude otsimine. Seepärast toetatakse aastatel 2017-2020 riigieelarvest igal aastal täiendavalt 200 000 euroga põllumajandussaaduste ja toidu ekspordi edendamist. 

– Lisaks EL toetustele suurendatakse ka riigipoolset panust koolipiima ja koolipuuvilja ja -köögivilja toetuseks 100 000 euro võrra. 

Haldusreformi edukaks läbiviimiseks… 

Planeerib valitsus järgmiseks kolmeks aastaks 65 miljonit eurot valdadele ja linnadele ühinemistoetusteks. 

– Toetuse abil motiveeritakse valdu ja linnu ühinema eelistatult vähemalt 11 000 elanikuga omavalitsusteks. 

– Ühinemistoetused makstakse välja kolmes osas: 2017. aastaks on planeeritud 14 miljonit eurot, 2018. aastaks 28 miljonit eurot ja 2019. aastaks 23 miljonit eurot.

– Haldusreformi järgselt suurendatakse omavalitsuste tugevdamiseks ja ääremaastumise vältimiseks nende tulubaasi 2019. aastal 15 miljoni ja 2020. aastal 25 miljoni euro võrra.

Kindlustunde parandamiseks… 

– Otsustas valitsus tagada ka õpetajate, kultuuri-, siseturvalisuse ja sotsiaaltöötajate palgafondi kasvu 

                • Nende valdkondade palgafond kasvab järgmisel aastal 2 protsenti. 

                • Konkreetsed palgatõusud on iga ministeeriumi enda otsustada. 

                • Lisaks saab iga ministeerium tõsta palka efektiivsuse arvelt. 

Lisaks eraldab valitsus 

– Sotsiaalse kindlustunde suurendamiseks asenduskodu teenuse ja hooldusperede toetuseks 1 miljon eurot. 

– Inimkaubanduse, naistevastase vägivalla ja seksuaalvägivalla ohvrite abistamise teenuste arendamiseks 400 000 eurot. 

Täiendavalt otsustas valitsusliit… 


– Suurendada Arvo Pärdi Keskuse Sihtasutuse tegevustoetust järgneval neljal aastal kokku 100 000 euro võrra (kokku on ülalpidamiseks 400 000 eurot aastas). 

– 2018. aastal avatakse Arvo Pärdi Keskus. Keskuse sisulise töö ettevalmistamiseks tuleb suurendada meeskonda, valmistada ette püsiekspositsiooni ja veebilahendust. 

– Lisaks EL vahenditele panustab riik Eesti keele algtaseme õppesse 2017. ja 2018. aastatel kokku 198 000 eurot. 

– Laiendada keeleõppe võimalusi nendele elanikele, kes tahavad saada Eesti kodakondsust ja osaleda Eesti tööturul. A1 tasemel keeleõpet vajava sihtrühma suurus on arvestuslikult 600 inimest. 

– Toetada spordialaliite täiendavalt 1,5 miljoni € võrra aastas. 

– Anda ERRi programmide arengu ja konkurentsivõime kindlustamiseks lisaks 400 000 eurot aastas.

Valitsus kiitis ka heaks riigile oluliste kinnisvaraobjektide investeeringud, mis teiste seas toovad kaks uut päästekomandot, kaunite kunstide koolile uue õppehoone ning CO2 kvootide müügitulu toel lasteaedade renoveerimise. 

– Suuremahulistest projektidest otsustati: 

                • Eesti saatkonnahoone rekonstrueerimine Moskvas, 

                • Kaunite kunstide kooli projekteerimine, mille eesmärk on tuua Tallinnas valmivasse uude õppehoonesse (Pärnu maantee 59) ühe katuse alla Georg Otsa nimeline muusikakool, Tallinna muusikakeskkool ja Tallinna balletikool, 

                • Rüütelkonna hoone väljaehitamine Toompeale Tallinnas, kuhu 2018. aastaks tuleb Euroopa Liidu eesistumise ajaks riigi esindushoone, 

                • Kommunismiohvrite memoriaali projekteerimine Maarjamäele Tallinnas, mis on kavandatud valmima Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamise aastaks 2018, 

                • Lennusadama projekti lõpetamine, mille käigus ehitatakse välja muuseumi kõrval asuv administratiivhoone ja neid ümbritsev teedevõrgustik, 

                • Vändra ja Vastseliina päästekomandode hoonete ehitus, 

                • Riigikohtu hoone renoveerimise projekteerimine. 

– Aastani 2017 on planeeritud lasteaedadesse investeerida ligikaudu 14 miljonit eurot ja hooldekodudesse ligikaudu 12 miljonit eurot. 

– Varem on valitsus riigi eelarvestrateegia raames otsustanud rahastada Euroopa Liidu IT- agentuuri hoone, Ugala teatri, Eesti Rahvusringhäälingu uudistehoone, Tallinna vangla, Pärnu politsei- ja päästeameti ühishoone, Tallinna uue kohtumaja, terviseameti uue hoone, Tallinna ajaloo- ja filmimuuseumi Maarjamäe kompleksi, Arvo Pärdi keskuse, Lilleküla staadioni ja Nukuteatri hoovimaja projekteerimist, ehitamist või laiendamist. 

Varem otsustatud prioriteedid

 
Eelarvestrateegias on rahaline kate olemas juba varem kokku lepitud prioriteetidele

– Alates 1. juulist 2017 tõuseb kolme ja enama lapsega pere toetus vähemalt 400 euroni ja 2019. aasta 1. jaanuariks 420 euroni. See tähendab, et lisaks klassikalistele igakuistele lastetoetustele hakkab riik järgmise aasta suvest kolme- ja enamlapselistele peredele maksma iga kuu täiendavalt vähemalt 200 eurot toetust. Kokku kasvab perede toetus 2,2 korda. See tähendab riigieelarvele kokku lisakulu 17,3 miljonit eurot. 

– Samuti oleme otsustanud toetada laste huvitegevust järgmisel aastal täiendava 6 miljoni euroga ja edaspidi täiendava 15 miljoni euroga aastas 

– Sügava puudega laste vanemate hooldustoetust suurendame aasta kohta kokku 1 miljoni euro võrra. 

– Samuti on tagatud, et 2018. aastaks langeb sotsiaalmaks 1% võrra. Sotsiaalmaksumäär langeb järgmisel aastal 32,5 protsendile. Määra langetamisega jätame inimestele kätte kokku 40,7 miljonit eurot. 

– Maksuvaba tulu tõuseb 170 eurolt kuus 180 eurole kuus. Riigieelarvele tähendab see mõju 15,7 miljonit eurot. 

– Tööjõumaksude langetamiseks väheneb sotsiaalmaksu määr järgmisel aastal 32,5 protsendile. 

– Alates 2017. aastast saavad alla 652 euro kuus teenivad inimesed taotleda esimest korda maksutagastust möödunud aasta tulude eest. 
Selliseid inimesi peaks olema suurusjärgus 100 000. Madalapalgaliste stiimulpaketiga anname tagasi 37,2 miljonit eurot. 

– Lisaks tuleb 2017. aastast üksi elava pensionäri toetus 115 eurot aastas. 

– Üksikpensionäride toimetuleku parandamisse panustab riik 10 miljonit eurot aastas. 

– Käivitub elatisabifond, mis garanteerib üksinda last kasvatava vanema lapsele igakuise elatisraha. Fondi jaoks on ette nähtud 7,2 miljonit eurot. 

Rahaline kate 

Valitsus kindlustas eelarvele rahalise katte läbi majanduskulude kokkuhoiu. Aastatel 2017–2020 on arvestatud 3-protsendilise majandamiskulude kokkuhoiuga, kokku 2,8 miljonit eurot. Kärpeid ei pea tegema sotsiaal- ja tervishoiu valdkond, siseturvalisus- ja julgeolekuasutused, koolid ega kultuuriasutused. Majandamiskulude hulka ei kuulu palgafondi vahendid. Rahaline kate tuleb ka riigiettevõtete dividendidest ja kütuseturu korrastamisest salaturu vähendamise eesmärgil. Samuti ehituses kasutatava metalli pöördmaksustamisest ning pakendi- ja e-sigarettide aktsiisist. 

Ka varem valitsuses heakskiidu saanud raskeveokite teekasutustasu on üks riigi eelarvestrateegia tuluallikas 

– Valitsus otsustas kehtestada raskeveokitele teekasutustasu, mida on kavas võtta raskeveokitelt teede kasutamise eest ajapõhiselt. 

– Seni oli Eesti ainus Euroopa Liidu liikmesriik Soome kõrval, kus polnud ELi direktiivi kohast teede kasutamise tasu raskeveokitele. 

– Ajapõhine teekasutustasu rakendub ka Eesti teedevõrku kasutavatele välisvedajatele. 

– Eestis on transpordimaksudest seni kehtinud vaid kütuseaktsiis ja kõikidele ELi liikmesriikidele kohustuslik registripõhine raskeveokimaks, mida Eestis rakendatakse madalaima lubatud määraga. 

– Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul annaks raskeveokite teekasutustasu riigile tulu 12,3 miljonit eurot aastas.

http://online.le.ee/2016/04/29/promenaadil-said-paika-lillekandjad/

Haapsalu Promenaadile paigaldati Lillekandjate skulptuurid, mille on Roman Haavamäe omaaegsete skulptuuride eeskujul valmistanud kiviaridur Paul Uibopuu.

„Me ei saa öelda, et tegemist oleks koopiatega. Need skulptuurid on Paul Uibopuu tööd, mis lähtuvad skulptor Roman Haavamäe eeskujust ja ideest,” ütles Haapsalu linnaarhitekt Anu Joost.

1931. aastal Promenaadile paigaldatud Haavamäe Lillekandjad sõideti 1939. aastal maha. Joosti sõnul oli algsetsest kujudest paar udust pilti, millest Uibopuu nüüd uusi tehes lähtus.

Uibopuu sõnul oli tal kujude valmistamisel eeskujuks 1,5aastane tütrepoeg. „Kui teda näeksite, siis kindlasti tunneksite ära,” rääkis kiviraidur. „Hea oli tema pealt vaadata,näiteks suu osa,” lisas ta.

Ligi 100 kilo kaaluvad skupltuurid tõsteti olemasolevate postide otsa vintsi abil ja on kinnitatud metallvarrastega.

Uibopuu sõnul on ilupostide kallal veel paar päeva nokitsemist, sest täita tuleb vanad praod ja ebatasasused. Anu Joost ütles, et kui skulptuurid paigas, istutatakse kujude peakohal olevatesse kausidesse ka suvelilled.

Lillekandjad valmistati nn katuseraha 10 000 euro eest, mida Lauri Luik 2015. aasta riigieelarvest Haapsallu tõi.

Fotod: Arvo Tarmula

Neljapäeval andis peaminister ja erakonna esimees Taavi Rõivas Riigikogule ülevaate riigivalitsemise reformi eesmärkidest ning selgitas milliseid põhimõttelisi uuendusi reformi käigus ellu viima hakatakse. Nädalakiri tegi peaministri ettekandest lühikokkuvõtte.