Juristide sõda ehk kõrgharidusreformi saaga jätkub

See, et president kõrgharidusreformi seaduse riigikokku tagasi saatis, on pigem juriidiline kui põhimõtteline vaidluskoht. Oluline on, et paraneks hariduse kvaliteet ning süsteem muutuks efektiivsemaks, nagu oleme oma sihiks seadnud. Kas tulemuslepingud kinnitab ministeerium, valitsus või riigikogu, on pigem tehniline nüanss seatud eesmärkide täitmiseks.

Presidendi peamine argument puudutabki rahastamise selgust ning seda, kas tulemuslepingud ehk rahastamise tingimused saavad kinnitatud ministeeriumis, valitsuses või koguni riigikogus. Üldised rahastamise alused on juba ka täna kehtivas seaduses kirjas.

Teadmiseks, et praegu sõlmib ülikoolidega riikliku koolitustellimuse lepingud haridus-ja teadusminister. Muudatuse kohaselt tuleb tulemuslepingud kinnitada Vabariigi Valitsuses, et see oleks laiapõhjalisem otsus. Seega ei saa ma päris täpselt aru murest, mis meie otsusega seoses kaasneb. Alati on tore öelda, et kindluse mõttes võiks selle tuua ikka riigikogu ette, kuid milleks meile siis valitsus. Riigikogu peab panema paika raami, kuid rakendamine on ikka täitevvõimu ülesanne.

Ma ei kujuta ette, et riigikogu hakkab kõigi avalik-õiguslike ülikoolide tulemuslepinguid igal aastal täiskogus vaidlema ja kinnitama.

Samas ei jaga ma ka haridusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmetsa arvamust, et kui me ei kiirusta, siis ootab ees katastroof. Mis katastroof meid ikka oodata saab? Ainus katastroof, mida karta, tuleb vandenõuteoreetikute arvates 21. detsembril 2012. Oleme aastaid tänase süsteemiga toiminud ning kui see on katastroof, siis mina olen üks sellise katastroofi vili, lõpetanud ülikooli aastal 2004. Selge on see, et asjaga venitamine pole kellegi huvides, kuid asja eest, teist taga kogu aeg kiirustada pole ka hea. Näiteid kiirustamise ohtlikkusest ei tule kaugelt otsida.

Kindlasti on tervitatav mõte, et ka vajaduspõhiste õppetoetuste temaatika saaks paralleelselt kõrgharidusreformi muu osaga käsitletud. Üks, millest tuleb aga aru saada, on see, et rahalisi vahendeid vajaduspõhiste õppetoetuste leidmiseks on 2013. aastal väga raske leida. Seetõttu oleme ka koalitsioonileppes seadnud vajaduspõhistele õppetoetustele hilisema tähtaja.

Mis puudutab akadeemilist puhkust, siis olen presidendiga nõus.

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lauri Luik: Kiltsi tööstuspargile elu sisse!

Reedel, 17. veebruaril toimus Läänemaalt riigikokku valitud saadiku Lauri Luige ja Lääne maavanema Innar Mäesalu visiit Ridala valda. Visiidil oli kaasas ka Ridala vallavolikogu liige Reimo Nebokat.

Päeva jooksul kohtuti Ridala vallajuhtidega, külastati Haapsalu Uksetehast, Rohuküla sadamat ning puiduettevõtet AS Hapval.

Riigikogu kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige sõnul on väga oluline, et hoo saaks sisse Kiltsisse planeeritav tööstuspark. “Selle projekti elluviimine tooks Ridala valda kindlasti oluliselt juurde töökohti.” oli Luik kindel.

Maavanem Innar Mäesalu sõnul on positiivne, et Rohuküla sadamasse on investeeritud, ning ka tänu sellele luuakse kaudselt Läänemaale töökohti.

“Rohuküla sadama areng on üheks olulisemaks teguriks Läänemaale tootmisettevõtete meelitamisel ning seeläbi uute töökohtade tekkel.” sõnas Mäesalu

Ridala volikogu liikme Reimo Nebokati sõnul on Ridala vallas kaks õnnetut hoonet mis vajavad lähiajal kindlasti investeeringut. Üheks neist on Uuemõisa mõisahoone, mille idatiib seisab täna tühjana. “Oleks investeeringuks vajaminev raha olemas, saaks mõisahoones olevad ruumid kasutusele võtta ning rajada lasteaiale ruumid uue rühma tarbeks.” sõnas Nebokat

Teine hoone mis kevas seisukorras, on Panga külas asuv Ridala spordihoone. Et see hoone korda saada, on tarvis teha kapitaalremont.

Lauri Luige sõnul on suveks plaan läbi käia kõik Läänemaa omavalitsused, et arutada kohalikke probleeme ning otsida neile lahendusi.

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

ACTA puhul on kujunenud peamiseks küsimuseks poliitikute ja internetikogukonna dialoog

Tänaseks on ACTA teemal palju räägitud ja debateeritud. Esitatud arvamusi, põhjendatud, lükatud ümber ja kinnitatud. See selleks, võiks öelda. Peamiseks on kujunenud hoopis see, kuidas MEIE, poliitikud, nö internetikogukonnaga suhtleme. Ja selles näen ma arenguruumi. Meie kohus on olla avatud diskussiooniks, kuulata, selgitada, põhjendada. Olen kindel, et saame seda senisest paremini teha. Ja ma vabandan nende ees, kellele on jäänud mõnede väljaütlemiste tõttu mulje, et oleme arrogantsed. Ei ole. Mina tahan avatud sisulist arutelu ja argumente ning dialoogi. Selle nimel oleme lähiajal tegemas ka erinevaid ümarlaudu ja avalikke istumisi. Mulle kui IT haridusega saadikule võib sel ja teistel teemadel alati meilida, tweetida, helistada või võime reaalses maailmas kokku saada.

Eile arutasime fraktsiooniga veel kord põhjalikult ACTA teemat. Olen läbi lugenud dokumendi originaalteksti ja kõik võimalikud memod, mis mulle kättesaadavad on olnud- nii poolt kui vastuargumendid. Kaldun arvama, et võltsimisvastase lepinguna on tegu õilsa eesmärgi nimel tehtud paberiga, kuid digimaailma osa puudutav teeb mind endiselt ettevaatlikuks. Olgu kohe öeldud, et meil ei ole selle asjaga kuskile kiiret- vastust oodatakse 1. maiks 2013.

Pooldan väga mõtet allkirjastada Eestis, ja miks mitte ka teistes riikides, lisaks (olenemata sellest, kas ACTA ratifitseeritakse või mitte) nö digiharta, mis reguleerib senisest selgemalt ja kindlamalt virtuaalmaailma tänapäevaseid õigusi-kohustusi. See oleks nö garantii, mis tagaks võimalusi, kui ACTA-ga või muu sellisega juhtumisi peaks keegi internetivabadusi (pean silmas sõnavabadust jms, loomulikult mitte võltsimist ja piraatlust) mingil moel piirama hakkama. See aitaks võtta maha enamiku pingeid, mis täna internetikogukonnale pinnuks silmas on.

Peab tunnistama, et ACTA puhul, nagu enamuste rahvusvaheliste lepingute puhul, on tegu üpris abstraktse ja mitmetitõlgendatava  dokumendiga, mida on väga ebahuvitav lugeda ja keeruline jälgida. Nt Välisministeeriumi kodulehel saadaolevad memod võtavad sisu üsna hästi kokku ning mittejurist võiks lugeda hoopis neid.

Paljud murekohad, mis on erinevates kampaaniadokumentides välja toodud, on suuresti emotsionaalsed ning ei vasta tegelikkusele. Küll on aga punkte, mis tekitavad siiani küsimusi. Nii näiteks häirib mind see, et inglise keelse originaaldokumendi ja eesti keelse tõlke vahel on teatavaid ebakõlasid, mis võimaldavad erinevat tõlgendamist. ACTA diapasoon on teadlikult jäetud väga laiaks (nagu ilmselt enamikel rahvusvahelistel lepetel), kuid siiski ka see teeb mulle muret.

Hetkel küll kohalikku seadusandlust muuta ei tule, kuid võimalused nt piiriületusel laptopi sisu uurida jms on ACTA-ga liitunud riikidele loodud. Küllap on selleks vajadusel võimalused siiski ka praegu, kuid selle rakendamine pole ilmselgelt täna veel levinud ning vaevalt kellelegi väga meeldiks, et keegi võõras ta arvutis olevaid perefotosid või muud isiklikku vahib.

Viimaks. Maailm, eriti IT maailm, areneb väga kiiresti. Tõenäoliselt on varsti olemas adekvaatsed 3D printerid, vahendid esemete kopeerimiseks jms. Nt P2P tehnoloogia on teinud väga keeruliseks piraatfailide levitamise kontrolli. Ehk ongi see meie paratamatu digitulevik ja mõttemalli muutus, et autor(omanik) müüb soovi korral nii palju kui tal võimalik, kuid ülejäänu, mis ringleb ja paljuneb netis, on paratamatus…

Mulle meeldib väga nt Wikipedia ideoloogia. Info, mis seal leidub, baseerub usaldusel ja inimeste koostööl. See on kättesaadav kõigile tasuta ning selle vaatamiseks ei tule vahtida tobedaid kommertsreklaame. Samas on süsteem üles ehitatud ausata inimeste südametunnistusele ja moraalitundele. Kogutakse annetusi süsteemi ülalpidamiseks ja arendamiseks. Ja inimesed annetavad, mitte vähe.

Kokkuvõtteks.

1. Vabandust, et senine suhtlus ACTA teemal on üsna inetuna välja kukkunud. Meie soov on, et edasine oleks sõbralik ja sisuline dialoog

2. Peagi valmib nö digiharta tekst, mis peaks suures osas maha võtma pinged, mis puutuvad internetivabaduste piiramisse jms. See dokument tuleb Riigikogu poolt vastu võtta

3. Kui eelnev on tehtud ning senised ACTA kitsaskohad piisavalt hästi lahti kirjutatud, kindlustatud, põhjendatud ja selgitatud, siis võiks võltsimisvastase lepingu (mille eesmärk on eelkõige kaitsta omandit!) ratifitseerida.

4. Kõige selle juures võiksime vaikselt juba valmistuda digimaailma mõttemallimuutusteks…

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lauri Luik ja Lääne maavanem külastavad Ridalat

Reedel, 17. veebruaril toimub riigikogu liikme Lauri Luige ja Lääne maavanema Innar Mäesalu visiit Ridala valda.

Luik ja Mäesalu kohtuvad Ridala valla juhtidega, külastavad Haapsalu uksetehast, Rohuküla sadamat ja AS Hapvalit.

Visiidi eesmärk on tutvuda Ridalas toimuvaga.

“Meil on kavas külastada järjepidevalt kõiki Läänemaa omavalitsusi, et kaeda oma silmaga kohalikku elu, uurida, millised on päevakajalised mured ja rõõmud ning leida lahendusi Läänemaa inimeste elu-olu parandamiseks.” ütles Luik.

Sellised ringkäigud on Luige sõnul alates 2007. aastast olnud järjepidevad.

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

President Obama kõne Rahvuslikul Palvushommikusöögil Washington DC-s

President Obama gave these remarks at the National
Prayer Breakfast on February 2, 2012

THE PRESIDENT:
Thank you. Please, please, everybody have a seat. Well, good morning, everybody.
It is good to be with so many friends united in prayer. And I begin by giving
all praise and honor to God for bringing us together here today.

I want to thank our co-chairs Mark and Jeff; to my
dear friend, the guy who always has my back, Vice President Biden. (Applause.)
All the members of Congress –- Joe deserves a hand –- all the members of
Congress and my Cabinet who are here today; all the distinguished guests who’ve
traveled a long way to be part of this. I’m not going to be as funny as Eric —
(laughter) — but I’m grateful that he shared his message with us. Michelle and
I feel truly blessed to be here.

This is my third year coming to this prayer breakfast
as President. As Jeff mentioned, before that, I came as senator. I have to say,
it’s easier coming as President. (Laughter.) I don’t have to get here quite as
early. But it’s always been an opportunity that I’ve cherished. And it’s a
chance to step back for a moment, for us to come together as brothers and
sisters and seek God’s face together. At a time when it’s easy to lose ourselves
in the rush and clamor of our own lives, or get caught up in the noise and
rancor that too often passes as politics today, these moments of prayer slow us
down. They humble us. They remind us that no matter how much responsibility we
have, how fancy our titles, how much power we think we hold, we are imperfect
vessels. We can all benefit from turning to our Creator, listening to Him.
Avoiding phony religiosity, listening to Him.

This is especially
important right now, when we’re facing some big challenges as a nation. Our
economy is making progress as we recover from the worst crisis in three
generations, but far too many families are still struggling to find work or make
the mortgage, pay for college, or, in some cases, even buy food. Our men and
women in uniform have made us safer and more secure, and we were eternally
grateful to them, but war and suffering and hardship still remain in too many
corners of the globe. And a lot of those men and women who we celebrate on
Veterans Day and Memorial Day come back and find that, when it comes to finding
a job or getting the kind of care that they need, we’re not always there the way
we need to be.

It’s absolutely true that meeting these challenges
requires sound decision-making, requires smart policies. We know that part of
living in a pluralistic society means that our personal religious beliefs alone
can’t dictate our response to every challenge we face.

But in my moments of prayer, I’m reminded that faith
and values play an enormous role in motivating us to solve some of our most
urgent problems, in keeping us going when we suffer setbacks, and opening our
minds and our hearts to the needs of others.

We can’t leave our values at the door. If we leave our
values at the door, we abandon much of the moral glue that has held our nation
together for centuries, and allowed us to become somewhat more perfect a union.
Frederick Douglass, Abraham Lincoln, Jane Addams, Martin Luther King, Jr.,
Dorothy Day, Abraham Heschel — the majority of great reformers in American
history did their work not just because it was sound policy, or they had done
good analysis, or understood how to exercise good politics, but because their
faith and their values dictated it, and called for bold action — sometimes in
the face of indifference, sometimes in the face of resistance.

This is no different today for millions of Americans,
and it’s certainly not for me.

I wake up each morning and I say a brief prayer, and I
spend a little time in scripture and devotion. And from time to time, friends of
mine, some of who are here today, friends like Joel Hunter or T.D. Jakes, will
come by the Oval Office or they’ll call on the phone or they’ll send me a email,
and we’ll pray together, and they’ll pray for me and my family, and for our
country.

But I don’t stop there. I’d be remiss if I stopped
there; if my values were limited to personal moments of prayer or private
conversations with pastors or friends. So instead, I must try — imperfectly,
but I must try — to make sure those values motivate me as one leader of this
great nation.

And so when I talk about our financial institutions
playing by the same rules as folks on Main Street, when I talk about making sure
insurance companies aren’t discriminating against those who are already sick, or
making sure that unscrupulous lenders aren’t taking advantage of the most
vulnerable among us, I do so because I genuinely believe it will make the
economy stronger for everybody. But I also do it because I know that far too
many neighbors in our country have been hurt and treated unfairly over the last
few years, and I believe in God’s command to “love thy neighbor as thyself.” I
know the version of that Golden Rule is found in every major religion and every
set of beliefs -– from Hinduism to Islam to Judaism to the writings of
Plato.

And when I talk about shared responsibility, it’s
because I genuinely believe that in a time when many folks are struggling, at a
time when we have enormous deficits, it’s hard for me to ask seniors on a fixed
income, or young people with student loans, or middle-class families who can
barely pay the bills to shoulder the burden alone. And I think to myself, if I’m
willing to give something up as somebody who’s been extraordinarily blessed, and
give up some of the tax breaks that I enjoy, I actually think that’s going to
make economic sense.

But for me as a Christian, it also coincides with
Jesus’s teaching that “for unto whom much is given, much shall be required.” It
mirrors the Islamic belief that those who’ve been blessed have an obligation to
use those blessings to help others, or the Jewish doctrine of moderation and
consideration for others.

When I talk about giving every American a fair shot at
opportunity, it’s because I believe that when a young person can afford a
college education, or someone who’s been unemployed suddenly has a chance to
retrain for a job and regain that sense of dignity and pride, and contributing
to the community as well as supporting their families — that helps us all
prosper.

It means maybe that research lab on the cusp of a
lifesaving discovery, or the company looking for skilled workers is going to do
a little bit better, and we’ll all do better as a consequence. It makes economic
sense. But part of that belief comes from my faith in the idea that I am my
brother’s keeper and I am my sister’s keeper; that as a country, we rise and
fall together. I’m not an island. I’m not alone in my success. I succeed because
others succeed with me.

And when I decide to stand up for foreign aid, or
prevent atrocities in places like Uganda, or take on issues like human
trafficking, it’s not just about strengthening alliances, or promoting
democratic values, or projecting American leadership around the world, although
it does all those things and it will make us safer and more secure. It’s also
about the biblical call to care for the least of these –- for the poor; for
those at the margins of our society.

To answer the responsibility we’re given in Proverbs
to “Speak up for those who cannot speak for themselves, for the rights of all
who are destitute.” And for others, it may reflect the Jewish belief that the
highest form of charity is to do our part to help others stand on their
own.

Treating others as you want to be treated. Requiring
much from those who have been given so much. Living by the principle that we are
our brother’s keeper. Caring for the poor and those in need. These values are
old. They can be found in many denominations and many faiths, among many
believers and among many non-believers. And they are values that have always
made this country great — when we live up to them; when we don’t just give lip
service to them; when we don’t just talk about them one day a year. And they’re
the ones that have defined my own faith journey.

And today, with as many challenges as we face, these
are the values I believe we’re going to have to return to in the hopes that God
will buttress our efforts.

Now, we can earnestly seek to see these values lived
out in our politics and our policies, and we can earnestly disagree on the best
way to achieve these values. In the words of C.S. Lewis, “Christianity has not,
and does not profess to have a detailed political program. It is meant for all
men at all times, and the particular program which suited one place or time
would not suit another.”

Our goal should not be to declare our policies as
biblical. It is God who is infallible, not us. Michelle reminds me of this
often. (Laughter.) So instead, it is our hope that people of goodwill can pursue
their values and common ground and the common good as best they know how, with
respect for each other. And I have to say that sometimes we talk about respect,
but we don’t act with respect towards each other during the course of these
debates.

But each and every day, for many in this room, the
biblical injunctions are not just words, they are also deeds. Every single day,
in different ways, so many of you are living out your faith in service to
others.

Just last month, it was inspiring to see thousands of
young Christians filling the Georgia Dome at the Passion Conference, to worship
the God who sets the captives free and work to end modern slavery. Since we’ve
expanded and strengthened the White House faith-based initiative, we’ve
partnered with Catholic Charities to help Americans who are struggling with
poverty; worked with organizations like World Vision and American Jewish World
Service and Islamic Relief to bring hope to those suffering around the
world.

Colleges across the country have answered our
Interfaith Campus Challenge, and students are joined together across religious
lines in service to others. From promoting responsible fatherhood to
strengthening adoption, from helping people find jobs to serving our veterans,
we’re linking arms with faith-based groups all across the country.

I think we all understand that these values cannot
truly find voice in our politics and our policies unless they find a place in
our hearts. The Bible teaches us to “be doers of the word and not merely
hearers.” We’re required to have a living, breathing, active faith in our own
lives. And each of us is called on to give something of ourselves for the
betterment of others — and to live the truth of our faith not just with words,
but with deeds.

So even as we join the great debates of our age — how
we best put people back to work, how we ensure opportunity for every child, the
role of government in protecting this extraordinary planet that God has made for
us, how we lessen the occasions of war — even as we debate these great issues,
we must be reminded of the difference that we can make each day in our small
interactions, in our personal lives.

As a loving husband, or a supportive parent, or a good
neighbor, or a helpful colleague — in each of these roles, we help bring His
kingdom to Earth. And as important as government policy may be in shaping our
world, we are reminded that it’s the cumulative acts of kindness and courage and
charity and love, it’s the respect we show each other and the generosity that we
share with each other that in our everyday lives will somehow sustain us during
these challenging times. John tells us that, “If anyone has material possessions
and sees his brother in need but has no pity on him, how can the love of God be
in him? Dear children, let us not love with words or tongue but with actions and
in truth.”

Mark read a letter from Billy Graham, and it took me
back to one of the great honors of my life, which was visiting Reverend Graham
at his mountaintop retreat in North Carolina, when I was on vacation with my
family at a hotel not far away.

And I can still remember winding up the path up a
mountain to his home. Ninety-one years old at the time, facing various health
challenges, he welcomed me as he would welcome a family member or a close
friend. This man who had prayed great prayers that inspired a nation, this man
who seemed larger than life, greeted me and was as kind and as gentle as could
be.

And we had a wonderful conversation. Before I left,
Reverend Graham started praying for me, as he had prayed for so many Presidents
before me. And when he finished praying, I felt the urge to pray for him. I
didn’t really know what to say. What do you pray for when it comes to the man
who has prayed for so many? But like that verse in Romans, the Holy Spirit
interceded when I didn’t know quite what to say.

And so I prayed — briefly, but I prayed from the
heart. I don’t have the intellectual capacity or the lung capacity of some of my
great preacher friends here that have prayed for a long time. (Laughter.) But I
prayed. And we ended with an embrace and a warm goodbye.

And I thought about that moment all the way down the
mountain, and I’ve thought about it in the many days since. Because I thought
about my own spiritual journey –- growing up in a household that wasn’t
particularly religious; going through my own period of doubt and confusion;
finding Christ when I wasn’t even looking for him so many years ago; possessing
so many shortcomings that have been overcome by the simple grace of God. And the
fact that I would ever be on top of a mountain, saying a prayer for Billy Graham
–- a man whose faith had changed the world and that had sustained him through
triumphs and tragedies, and movements and milestones –- that simple fact humbled
me to my core.

I have fallen on my knees with great regularity since
that moment — asking God for guidance not just in my personal life and my
Christian walk, but in the life of this nation and in the values that hold us
together and keep us strong. I know that He will guide us. He always has, and He
always will. And I pray his richest blessings on each of you in the days
ahead.

Thank you very much. (Applause.)

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

ACTA

Sellist mailitulva nagu ACTA (Võltsimisvastane leping) puhul, pole mul varem ette tulnud. Natukene meenutab kõrgharidusreformi kampaaniat, kuid mõlemad teemad on tõsised ning mure nende pärast põhjendatud.

Minu esmamulje ACTA-st oli negatiivne. Olen lugenud nö mõlema osapoole arvamusi ning ega ma väga rahulikult ikka veel hingata saa. Samas on ACTA-l palju häid ja vajalikke külgi. Tõde on suure tõenäosusega kuskil vahepeal.

Mulle meeldib mu kolleegi Andrei Korobeiniku lugu sel teemal, mis avab ACTA jt sarnaste dokumentide varjupoole: http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=34dac05e-22c8-4230-bad8-bd086da8bd03#.TzLxLW7PG1o.facebook

Kõigile neile, kes on kirjutanud ja oma arvamust ning muret avaldanud, olgu öeldud, et kohtume sel teemal järgmise nädala teisipäeval ning siis saan suure tõenäosusega ka ise detailide osas targemaks. Seejärel saab ka järgmiste sammude osas enam selgust.

Kindlasti ei poolda ma kellegi suukorvistamist, selles võib kindel olla. Samas on oluline, et ka intellektuaalne omand oleks kaitstud.

Lühidalt ACTA sisust:

1) Võltsimisvastane leping tõstab Eesti eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet riikides, kes on võltsimisvastase lepinguga ühinenud.

Leping võimaldab paremini kaitsta nende loojate intellektuaalomandit (autoriõigused, kaubamärgid, patendid, disain jne), kelle tegevus on seotud välisturgudega. Lepingu alusel saab Eesti intellektuaalomandit ühtsete standardite alustel ka teistes võltsimisvastse lepinguga liitunud riikides kaitsta.

2) Võltsimisvastane leping võitleb laiaulatusliku ja organiseeritud võltsimise kuritegude vastu. Võltsimisvastane leping ei mõjuta ega piira meie igapäevast interneti kasutamist.
Leping näeb ette, et kriminaalkorras karistatavad on õigusrikkumised, mille puhul kaubamärgi võltsimine või autoriõiguse rikkumine toimub kommertseesmärgil. Seega ei too leping kaasa inimeste jälgimist ega karistamist võltstoodangu kasutamise eest, vaid karistatakse võltsimist või võltsitud kaupadega seotud äritegevust majandusliku kasu saamise eesmärgil.

3) Võltsimisvastane leping ei muuda Eesti seadustes midagi. Eesti ja Euroopa Liidu siseselt on autorite õigused juba kaitstud tugevamalt kui seda näeb võltsimisvastane leping ette.
Kuna Eesti seadused on kohati juba karmimad või sama ranged kui ACTAga sätestatakse, siis saame ka ACTA vastuvõtmise järel teha internetis samu toiminguid millega me praegu harjunud oleme, ilma et peaksime kartma meie järel nuhkimist ja võimalikke sanktsioone.

Loe lähemalt ka siit: http://www.vm.ee/?q=node%2F13625

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Kõrgharidusreform sai seaduseks

Täna võtsime vastu pool aastat valmistatud seaduse- nö kõrgharidusreformi.

Hea, et “”tasuta” ja kóigile” ei realiseerunud.

Eesti kòrghariduse kvaliteet peab paranema ning see on seaduse peamine eesmärk.

Maksumaksja kulul saavad edaspidi õppida kõik võimekad tudengid, kes täidavad etteantud kriteeriumid. Jah, need panevad pingutama, ja peavadki panema, sest peame püüdlema parima poole. Kuid see pole ka midagi müstilist. Olen täiskoormusel õppinud, samal ajal töötanud ja täitnud mitmeid ühiskondlikke ameteid, kuid sain hakkama.

Elu on võitlus, ärme hellita end. Tegime Riigikogus meile saadetud küsitavast eelnõust hea seaduse. Loe sisu osas kindlasti ka lisaks SIIT!

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

President Obama kõne palvushommikusöögil

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Obama: “To whom much is given, much shall be required”

Graafik on olnud üpris tihe, pole jõudnud kirjutada. Olen saanud paarilt sõbralt maili, kus nad ütlevad, et viimastel päevadel pole midagi must kuulda olnud ning huvitavat lugemist napib. See on innustav ja tore. Kuna hetkel on vaikne lõunatund, panen mõned read taas üles.

Margie and Chucki maja, milles viibime

Esmaspäev oli veel suhteliselt rahulik. Kuna elame siin koos Tadžiki parlamendisaadikute ja Kõrgõstani ministriga, siis on see tulnud kõvasti kasuks mu vene keele praksisele. Olen praegustel hetkedel ainus venekeelne link USA ja nende riikide vahel. Seega mõnes mõttes nagu ühenduslüli. Mis on hea, vähemalt tundub. Loodan, et ma rahvusvahelisel tasandil oma tõlkega midagi parandamatut kokku ei keera:)

Võtsin igaks juhuks medium cola

Peale värskendavat hommikusörki tutvusime ümbruskonnaga Virginias, kus peatume.  See on umbes 10 miili kaugusel DC keskusest, seega päris naabruses. Pika otsa tarvis võiks sinna koguni joosta. Aga pole seda siiski ette võtnud. Vaatamata ilusale ilmale, mis päikese käes läheneb 20c.

Kohalik pesapalliväljak

Õhtul käisime kinos The Gray-d vaatamas. Omanäoline linateos võitlusest ellujäämise nimel, kahekõnest endaga, kas anda alla või mitte ning võitlusest kuni lõpuni. Soovitan.

Kohustuslik Ameerika auto pilt

Õhtusöögil tadžikkide ja kirgiisidega arutlesime eluolu üle meie riikides ning diplomaatiliselt väljendades arendasime rahvusvahelisi suhteid.

Vietnami sõja mälestusmärk, valus

Teisipäeva õhtul on mul nn C-street dinner, mis tähendab privaatkohtumist USA kongressmenide ja senaatorite ning eri riikide juhtidega. C-street on paralleeltänav Kapotooliumi kongressihoone kõrval, kus mõned senaatorid ja kongressmenid elavad ning iganädalaselt ka kohtuvad. Eesmärk on jätta poliitika kõrvale, rääkida Jumalast, oma elust, perekonnast jne.

Lincoln memorial

Enne õhtust kohtumist jõudsime Migueliga külastada Ameerika ajaloo ja looduse muuseume, mis on täis huvitavaid fakte ja näiteid kaugemast ja lähemast Ameerika minevikust.

A.Lincolni kaabu

Eelajaloolised asukad

Vahepeal tänaval liikudes näen, kuidas politsei sulgeb liikluse ning pikk eskortkolonn juhatab presidendi kaks limusiini, millest esimeses istub Obama, Valgesse Majja.

C-street 133

Jõudsin C-streedile kõige varem ning seega rääkisin majaperenaisega niisama juttu. Kui peagi saabus ca 50 inimest üle kogu maailma. Sh presidente, peaministreid, parlamendi liikmeid, USA senaatoreid ja kongressmene. Vahetame kontakte ja räägime oma igapäevaelust.

Igas suurlinnas on oma Chinatown

Huvitav on fakt, et kui oled kord olnud kas senaator või kongressmen, siis on sul eluaegne pääs kõigisse valitsushoonetesse, ka Valgesse Majja. Nii ma siis tutvun seal aina uute inimestega ja üritan selgeks teha, kuidas on võimalik 23 aastaselt parlamenti saada.

Üks paljudest söögikordadest, international luncheon

Jõuab kätte aeg, mil istume maha ja hakkame õhtustama. Oleme jagatud erinevatesse ruumidesse, kuna maja on tõesti üsna pisike ning meid päris palju. Igaühel on oma lugu. Uganda üks poliitilisi juhte räägib, kuidas ta on veetnud 24 aastat vanglas death rows. Mina räägin loo meie laulvast revolutsioonist. Oli põnev õhtu, palju huvitavaid inimesi ja uusi kontakte.

Märkamatult jõudis kätte neljapäev, päev mille pärast siia tuldud sai- USA National Prayer Breakfast.

President Obama kõnet pidamas

Kui taksoga hotelli ette saabusime, oli kvartal ümber piiratud ning kõik tänavad ümberringi suletud. Politsei kõikjal. Eriteenistuse mehed nähtaval ning enamik nendest nähtamatud (snaiperitega katustel, hotelli erinevates ruumides jne).

Obama, senaator Mark Pryor, asepresident Joe Biden, kirjanik Eric Metaxas jne (allikas: http://www.latimes.com/media/photo/2012-02/222972880-02074044.jpg)

Olime kohal kell 6.15, mis tähendab, et meil on täpselt tund, et jõuda Hiltoni suurde saali istuma. Nagu viimastel aastatel tavaks, on sel korral ca 4000 külalist, sh kongressmenid, senaatorid, presidendid, (pea)ministrid, parlamentide liikmed jt külalised.

Juhin tähelepanu eriteenistuse inimestele uste juures

Selle palvushommikusöögi eesmärk on tuua maailma eri riikide poliitikud ja juhid kokku, ühendada neid, näidata, et vaatamate poliitiliste liidrite suurele mõjuvõimule on kuskil midagi palju võimsamat, mis meid juhib ja millesse usume. Tavapärane on, et ühe laua taga istuvad nii juhtivad jõud kui ka opositsionäärid. Ja nii juba viimased 60 aastat, alates president Eisenhowerist.

Palvushommikusööki juhtisid kaks senaatorit- üks vabariiklane, teine demokraat, nagu tavaks. Alabama senaator Jeff Sessions ja Arkansase senaator Mark Pryor. Kes on ühel sellisel osalenud, see teab, kui palju on nt USA riigijuhtimine seotud religiooni ja Jumalaga.

Peale kohtumist kongressmeni Randy Hultgreniga

Saalis on sagimine, inimesed söövad, kuna algus on tehtud ja sissejuhatavad palved loetud. Peagi kõlab kõlaritesse üle saali “Ladies and gentlemen, please stand, the President of the United States…” Signatuur hakkab mängima ning sisse astuvad president Obama ja esimene leedi.

Kapitooliumi peahoone fuajees

Sööme üheskoos ning järgemööda hakkavad tulema kõned- senaatorid, kongressmenid, kirjanik Eric Metaxas jt. Vahepalaks laulab 11 a imelaps Jackie Evancho- tüdruk, kelle hääl kõlab kui täiskasvanud naisel, imeline.

Kapitooliumikupli all

Pole just väga tihti tavaks, et avalikel üritustel käivad koos USA president ja asepresident. Kuid ÜRO assamblee järgi maailma suuruselt teisel poliitiliste liidrite kogunemisel, palvushommikusöögil, on see just nii. Lauas on nii Obama kui Biden.

Kuppel alt vaadates, 19. saj!

Kõned on huvitavad. Kõik käsitlevad Jumalat ja usku, millesse on poogitud ka pisut oma valdkonda. Obama alustas oma kõne väga inimlikult, rääkides, kuidas ta iga hommikut alustab palvuse ja piiblilugemisega, mõtisklusega, tuues paralleele usu ja poliitika vahel, mainides maailma majanduskriisi ja raskeid valikuid, mis ees, usku, mis meid ühendab ja jõudu annab. Presidendi kõne on hea. Seda kuulatakse, sest see on presidendi kõne ning ka seetõttu, et see tuleb tal südamest. Ta tõesti rääkis südamest, lõpetades oma kõne sõnadega: “I have fallen on my knees with great regularity since that moment — asking God for guidance not just in my personal life and my Christian walk, but in the life of this nation and in the values that hold us together and keep us strong. I know that He will guide us. He always has, and He always will. And I pray his richest blessings on each of you in the days ahead.”

Legendide keskel

Hommikusöök on kestnud ca poolteist tundi. Ametlik algus oli 7.30. See poolteist tundi on olnud täidetud kõnedega Jumalast ja usust, pisut poliitikast, piiblitekstidest ja palvetest, ka huumorist. Aeg läheb kiirelt.

Kongressmen Dick Swet

Senaatorid võtavad hommikusöögi kokku ning lõpupalve ütleb ameerikajalgpallur Griffin. Ta alustab naljaga, öeldes, et see on ta elu pikim hommikusöök ning kõik tema ees olevad topsid (apelsinimahl ja vesi) on tühjad ning peagi peab vetsu minema. Kutsub presidenti duellile kossu mängima ja lubab, et ta üle tema pealt ei pane 🙂 Griffin lõpetab palvega.

Üks kongressi ruumidest, kus saab vaikselt maailmaasju arutada

Sügav ja läbilõikav meeshääl ütleb mikrofoni: “Please be seated until the President has left the building.”

Niipea kui lahkub president, võetakse kõnepuldi eest ka kaasa USA vapp, mis liigub presidendiga ühes.

Selliseid võlvkoridore on Kapitooliumis palju

Väljapääsud avatakse ning eriteenistuse inimesed on ühtäkki kadunud nagu tina tuhka. Palvushommikusöögilised tänavad teineteist, vahetavad visiitkaarte, soovivad Jumala rahu ning lähevad oma teed.

Kohtumine Tony Halliga

Päev on täis kohtumisi erinevate poliitiliste liidritega. Lõunasöök paarile tuhandele inimesele, mis samuti täidetud kõnede ja oma sõnumitega. Peale lõunat läksime Kapitooliumisse, et kohtuda kongressmeni Randy Hultgreniga.

Sammassaal, mis toestab Kapitooliumi peahoonet

Järgneb ühine õhtusöök senaatorite ja riigijuhtidega, closing dinner. Kohad on jagatud rotatsiooni alusel ning seega on igal kohtumisel uued põnevad inimesed ja kontaktid. Igasse lauda on üritatud panna ka mõni kongressmen või senaator.

Peale kohtumist läheme taas tagasi Kapitooliumisse, kus endine kongressmen Dick Swet teeb meile privaattuuri öises kongressihoones. Üpris unikaalne kogemus.

Kogu rahvusvaheline pere koos

Kapitooliumi hoone (inglise United States Capitol) on hoone, kus käivad koos istungitel nii USA Senat (100 liiget) kui ka Esindajatekoda (435+6 hääleõiguseta liiget). Selles hoones on töökabinet USA asepresidendil, kes juhib Senati ja ka Kongressi (mõlema koja ühisistungi) tööd. Samuti on seal kabinet Enamuse liidril (Majority Leader) ehk isikul, kelle partei saab enamuse Esindajatekojas ning määratakse või valitakse partei poolt Esindajatekoja esimeheks. Hoone on ajaloolise väärtusega ja on kaitse all ajaloomälestiste kaitse seaduse alusel. Kunagi asus seal ka kongressi raamatukogu, mis tänapäeval asub kolmes eraldi hoones Kapitooliumi idaosas. Kapitooliumi hoone on avatud külalistele, kes võivad jälgida avatud istungeid ning tutvuda hoones olevate kunstiväärtustega.

Reedel külastasin ka Eesti saatkonda Washingtonis


Vaikselt jõuab kätte reede. Hommikul kohtume Tadžiki ja Kirgiisi kolleegidega endise kongressmeni ja USA saadikuga ÜRO juures, mr Tony Halliga. Tony räägib oma elust ja kogemustest, usust, väärtustest. Ma saan taas aidata oma Kesk-Aasia kolleege, olles neile abiks tõlkimisel. Aeg lendab linnutiivul ning peagi on käes taas õhtu. Aeg selleks korraks lõpetada.

Eesti saatkonnas

Ja lõpetuseks üks ilus pilt koos võrratu reisikaaslase Migueliga

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lauri Luik: Läänemaale jäägu vähemalt kolm gümnaasiumi

Reformierakonna Läänemaa organisatsiooni juhatus arutas teisipäeval maakonna gümnaasiumivõrgu tuleviku üle ning leidis, et optimaalseim gümnaasiumite arv maakonnas on kolm.

“Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (PGS) oleme võtnud eesmärgiks tagada tugev põhikoolide võrk üle Eesti ning põhihariduse kättesaadavus võimalikult kodukoha lähedalt. Lisaks seadsime PGS-iga sihiks korrastada tänane gümnaasiumivõrk, et tagada noortele Eesti eri paigust kvaliteetse keskhariduse kättesaadavus, “ sõnas PGS-i üks kaasautoritest, riigikogu kultuurikomisjoni liige Lauri Luik.

Maakonnaorganisatsiooni juhatus jõudis järeldusele, et Läänemaa laste ning nende perede huvides on regionaalpoliitiliselt oluline, et siin jätkaks tulevikus vähemalt kolm gümnaasiumi- üks maakonnakeskuses Haapsalus, teised kaks vastavalt põhjas ja lõunas. Kindlasti tuleb osapooli rahuldav lahendus leida ka näiteks Taebla gümnaasiumis õppivate ja tulevikus õppida soovivate noorte osas.

Uus seadus nõuab, et gümnaasiumiastmes suudetaks pakkuda vähemalt kolme õppesuunda. “See ei tohiks kolme gümnaasiumi puhul suur probleem olla,” ütles Luik. “Küll aga võib väljaspool Haapsalu linna asuvate gümnaasiumite puhul saada saatuslikuks pidevalt vähenev õpilaste arv.”

“Kuigi ministeerium näeb ette, et gümnaasiumiastmes võiks olla minimaalselt kolm paralleeli, oleks Läänemaa kontekstis mõeldavad ja võimalikud ka kahe paralleeliga gümnaasiumid.“

“Noarootsi riigigümnaasium on leidnud oma nišši ning peaks seda suunda kindlasti jätkama, kuna see meelitab Läänemaale teistegi maakondade õpilasi. Maakonnakeskusesse Haapsallu loodavas riigigümnaasiumis õpilaste arv saatuslikuks ei saa ning sellega suure tõenäosusega probleeme ei teki. Kindlasti tuleb aga leida oma spetsiifika.“
“Olgu selleks siis merendus-, spordi- või mõni sootuks muu valdkond, “ pakkus Luik.

“Küll aga tuleb pingutada selle nimel, et Lõuna-Läänemaal tekiks üks tugev gümnaasium oma kindla kallakuga, nt loodus. See nõuab aga head ja põhjalikku koostööd Lihula ja Kullamaa ning teiste ümberkaudsete valdade vahel.”

Reformierakond seisab selle eest, et tagada võimalikult kvaliteetne ja hea kättesaadavusega gümnaasiumiharidus Läänemaal.

Lauri Luik
Reformierakonna Läänemaa organisatsiooni esimees
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
56 659 599
lauri.luik@riigikogu.ee

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Tänane päev algas kerge jooksuga ning jätkus jumalateenistusega kohalikus kirikus kümnekonna minuti kaugusel kohast, kus me elame.

Selle kiriku pikki kiitsakaid aknaid kaunistavad ilusad vitraažid

Väga huvitav on selle kirikukoguduse sünnilugu, mis läheb tagasi aastatesse, mil Valget Maja hakati ehitama, st 18. sajandi lõppu. Töölised, kes olid maja ehitama palgatud, vajasid kohta, kus koos käia ning Jumalat teenida. Seetõttu rajasid nad koguduse, mis toimib tänaseni. Kirik, mis esialgu oli kavandatud katedraaliks, on tõesti suursugune ja moodne, kuigi pärineb 50. aastatest.

Selles kirikus armastas oma ametiajal käia ka tollane riigisekretär Condoleezza Rice.

Peale jumalateenistust järgnes kohustuslik šopping, mis kestis sisuliselt kuni õhtusöögini. Tuleb tunnistada, et poeskäigud hästi ei mõju.

Jooksja

Tulles tagasi alguse juurde, peab tunnistama, et hommikused jooksutunnid on asendamatu aines saamaks paremat pilti, mis ümbruskonnas tegelikult toimub.

CIA

Nii ma sain teada, et üsna meie maja kõrval paikneb CIA peakorter. Seega oleme vast ühes turvalisemas kohas, kui Valge Maja ja Pentagon välja arvata.

Safety first

Then memories...

Sisuliselt meie naaberblokis elas aga aastate eest J.F.Kennedy noorem vend R.F.Kennedy. Tänaseks on maja uute omanike käes, kes plaanivad hoonele massiivset juurdeehitust.

RFK maja

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Palvushommikusöök Obamaga

Eile saabusime ühes oma kolleegi Miguel Zayasiga Washington DC-sse. Miguel on üks nendest tublidest meestest, kes on võtnud Eestis vedada palvushommikusöögi traditsiooni ning veel paljutki muud, mis on seotud religiooni ja inimesearmastusega. Palvushommikusöögi eesmärk on ühendada igapäevaelus võib-olla väga erinevad inimesed üheks sõpruskonnaks.

Meie ühine missioon USA-s on osaleda tuleval nädalal toimuval palvushommikusöögil ühes president Obama, kongressiliikmete jt oluliste poliitikute ning ühiskonnategelastega.

Lend väljub 5 tunni pärast

Margie and Chuck, kaks võrratut inimest, kes suure osa siin viibitavast ajast meid võõrustavad, on Washingtonis peetava palvushommikusöögi traditsiooni ühed mootorid.

Peale pikka lendu ei olnud meist reede õhtul väga asja, nii et kukkusime suhteliselt kohe peale õhtusööki ära magama.

Iga kord kui ma itta suundun, olen väga rahul. Ma naudin hommikul vara tõusmist (kuid mul ei tule see kunagi välja). Ajavahe tõttu olin aga laupäeva hommikul juba täiesti värske ning valmis minema hommikujooksule. Nii ma siis startisin pisut peale seitset (kodus on siis kell pisut peale 14, pole ime, et puhanud tunne:).

Kitsepere hommikueinestamas

Kui hommikul välja läksin, hingasin sisse värsket kevadehõngulist õhku. Mis sest, et on jaanuar. Siin on täna päeval 14 kraadi ja päike. Kuigi päikesetõusu aegu oli ikka pisut jahe ka. Mida ei saa muidugi võrrelda täna Eestis valitseva polaarkliimaga.

Nii ma siis läksin jooksma, tundes justkui ma olen läinud aastasse 2002, kui esimest korda ühendriike külastasin. Lõhn, majad, inimesed, autod, kultuur, reklaamid jne jne, kogu keskkond ja feeling oli sarnane sellega, mida tundsin esimesel korral. Väga lahe ja mõneti nostalgiline tunne.

Peagi peale jooksu alustamist nägin midagi sellist, mille osaliseks Eestis vähemalt linnas väga tihti ei satu- neli hirve, ema-isa ja kaks tallekest einestasid ühe maja hoovis. Nähes mind, vaatasid nad kõik uudishimulikult, kuid ei lasknud endid minu kohalolekust üldse häirida. Nad vaatasid mind kui mingit välismaalast, samas teades, et ma rohusõber pole ning nende hommikueinet nende eest nahka ei pista. Nii me siis vaatasime teineteisele tükk aega tõtt. Ja nad ei kartnud mind üldse. See oli minu jaoks ülendav ja väga ilus kogemus. Vägev!

Õhu- ja kosmosemuuseumis

Mõtlesin, et kes teab, millal jälle vaba hetk tekib, et jooksma minna, seega tegin 20 km ehk 12,4 miili. Kui tagasi jõudsin, ootas mind maja ees väike küülik ja mitmed oravad (tekkis tunne nagu nad oleksid mu erakonnakaaslased). Lahe!

Droonid

Päeva sisustasime National Malli ja Memorial Parki külastades. Kuna tegu on tohutusuure territooriumiga, siis lendas meie päev seal linnutiivul.

Mantel ja teksad on mugavamad

Kuna tegu pole väljakuga vaid pigem kolossaalselt suure park-muruplatsiga, siis ei saa seda ametlikult kõrvutada kahe maailma suurima platsiga- Taevase rahu väljakuga (Tian’anmeni väljak) Pekingis ja Imaami väljakuga Iraanis, küll aga teeb Mall nendele suuruselt silmad kõvasti ette.

Washington Mall- taamal Kapitoolium. Pildil on vast üks kümnendik kogu Malli suurusest

Imaam square Iraanis

Külastasime kosmose- ja õhumuuseumi, mis on täis huvitavaid õhu- ja kosmosesõidukeid, tükikesi kuult, satelliite, õhukapsleid, droone, mitmeid ajaloolisi esemeid, mitmeid videoekraane ja simulatsioone jne jne. Väga põnev, põhjalik ja ülevaatlik väljapanek, mida peaks tegelikult uurima nädala. Kuna meil oli vaid päev ning soovisime ka muid asju kaeda, tuli tutvuda põgusalt.

Lennuk

Tundub, et tulevad vaikselt järgi 🙂

Edasi suundusime Kapitooliumi jalamile. Tee pealt võtsime ühed hot-dogid ja loomulikult coca-cola. Sellist hot-dogi Eestis ei saa- viib keele alla. Kui esimest korda USA-sse läksin, soovitas üks mu ameeriklasest tuttav, Mike, et prooviksin cocat vahetult enne Eestist lahkumist ning kohe peale kohalejõudmist- siis on jookide vahe kõige paremini tuntav. Ja tõesti- vahe on siiani sees. Kumb nüüd parem on, see on maitse asi, kuid USA oma maitseb kuidagi eksootilisemalt, arusaadavatel põhjustel.

National Archives

Kapitoolium, kus koguneb USA Kongress (Senat ja Esindajatekoda), on tohutu ehitis. Sisse sel korral veel ei läinud, kuna suure tõenäosusega avaneb meil paari päeva pärast võimalus teha selles hoones privaattuur, mille üle tasub vist olla uhke:)

White House

Seejärel National Achive’, kus hoitakse iseseisvusdeklaratsiooni, põhiseaduse originaali ning inimõiguste deklaratsiooni. Kummaline tunnistada, kuid neid üle 200 aasta vanuseid originaaldokumente nähes, mille on allkirjastanud selle riigi rajajad- Isad- tuli mulle väga patriootlik ja uhke tunne peale. Võib-olla selle pärast, et meie iseseisvus ja vabadus on leidnud kindla koha minu hinges ja tõekspidamistes ning ma suudan seda hinnata kogu oma ulatuses ja väärtuses.

Mina ja Valge Maja

Tee viis meid Valge Maja juurde. Sisse ei hakanud minema, kuna see oleks võtnud ilmselt kaua. Küll aga jalutasime ümber Valge Maja piirkonna ning täheldasime, et president on parasjagu kodus ehk tööl- kuna lipp lehvis katusel. Tegelikult olevat see vaid legend, sest lipp lehvib seal 24/7. Aga ikkagi on tore mõelda, et sind eraldavad maailma kõige paremini kaitstud institutsioonist sajad nähtavad ning põõsastesse, majade katustele ja puude otsa 🙂 peitunud nähtamatud eriteenistuse inimesed.

Valge Maja on väike, väiksem kui enamik meist seda ette kujutab. Tõsi, kuid see olevat vaid jäämäe maapealne osa. All on eraraudtee, punkrid jms, mida lihtsurelik kunagi ei näe. Räägivad, et suu osa Malli alusest maast on täis arhiive jms huvitavat kraami, kuhu tavainimene ei pääse.

Washington Monument

Viimane vaatamisväärsus, last but definately not least, oli Washington Monument. Võimas. Siiani on selgelt näha alumine kolmandik monumendist, mis on ülejäänud osast pisut heledam. Seda lihtsal põhjusel- raha lõppes omal ajal otsa. See meenutab mulle meie samba saagat. Aga nii ta oli, ka nii võimsas riigis nagu USA, kus saab ju raha juurde teha :). Aga igatahes on tegu võrratu rajatisega. Obeliskid mulle meeldivad. Mulle meeldib Mart Laari öeldud lause, kui ta Mallil käis ja Lincoln Memoriali poolt vaadates tõdes, et see on ju see koht, kus Forrest Gump Jennyt märkas ja ta poole jooksma hakkas. Nii ongi.

Olles käinud vähemalt 4miili ning jalad hakkasid endist vaikselt tunda andma, hakkasime vaikselt tagasi Chucki ja Margie poole suunduma. Sõitsime mööda Potomaci jõe kallast. Mitmed sõjamemoriaalid tee ääres parkides, vasakule jäi kuulus surnuaed (Arlington National Cemetery), kuhu on USA presidendid jt tähtsad riigiametnikud maetud, edasi saabus meie vaatevälja ehitis mida on võimatu mitte tähele panna- kolossaalne hoonetekompleks otse Potomaci jõe kaldal- Georgetown University.

Oravad on kõikjal, ka Valges Majas

Tagasi “koju” jõudes ootasid meid sõbrad oravad ning võrratu õhtusöök. Peagi saabusid ka meie uued külalised- kaks parlamendisaadikut Tadžikistanist- Olim ja Mirgand. Minu rõõmuks saan ma praktiseerida oma roostes vene keelt ning olla neile tõlgiks. Esmaspäeval liituvad meiega ka Kõrgõstani parlamendi saadikud. Ootan seda pikisilmi, sest ilmeslt on meil millest rääkida- 2008. aasta reis Issõk Kuli äärde on veel väga selgelt ja eredalt meeles.

Head ööd, või tere hommikust! 😉

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lauri Luik: oleme arvestanud suurt osa tudengite ettepanekutest

Kõrgharidusreformi ette valmistades oleme algusest peale aktiivselt kaasanud kõiki osapooli, kaasa arvatud tudengeid. Oleme seda eelnõud teinud juba pool aastat ning kõik osapooled on saanud oma seisukohti meile tutvustada, ja vastupidi.

Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) peab mõistma, et poliitikud peavad otsuseid tehes arvestama võimalikult paljude osapooltega. Tudengite arvamus on üks neist, kuid samas on väga tähtsal kohal ka õppeasutused, rektorid ja ka  maksumaksjad (ka tööandjad jt) ehk need, kes akadeemiliselt võimekamatele hariduse kinni maksma peavad.

Väga kurvaks teevad üliõpilasesindajate valed väited, et kultuurikomisjon pole kuulda võtnud ühtegi reaalselt olulist tudengite ettepanekut.

Oleme olnud algusest peale seda meelt, et maksumaksja kompenseerib akadeemiliselt võimekamate hariduskulud. Kui täismahust (60 EAP-st) jääb mõni punkt tegemata, siis maksab tudeng vaid tegemata punktide eest, mitte täie rauaga.

Mina ei usu tasuta asjade absoluutsesse headusesse. Tasuta kõrgharidus kõigile on vähemalt sama hea ja kvaliteetne kui tasuta bussiliiklus kõigile Tallinnas. Seega pean õigeks praeguse kõrgharidusreformi põhimõtet, et maksumaksja kulul (tasuta) haridust saavad vaid akadeemiliselt võimekamad. Need, kes nii võimekad ei ole, peavad teatavas mahus oma ainepunktide eest ise maksma. Abivajajate toetuseks on meil kavas rakendada vastav stipendiumite ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem.

Tulles vastu tudengite soovile akadeemilise puhkuse ajal õppida, kirjutasime seaduseelnõusse võimaluse osaleda õppetöös. Tõsi, selleks, et vältida võimalikke olukordi, kus akadeemilise puhkuse varjus võidakse maksumaksja kulul kõrghariduse omandamist venitada, seadsime sisse nõude, et eksamid ja arvestused tuleb sooritada õppetöö korralisel ajal.

Tulime tudengitele vastu sisseastumislävendi osas. Eelnõu sätestab, et kõrgkooli saavad kõik tublid, kes ületavad etteantud lävendi. Kõrgkoolidele jätame seadusega võimaluse põhjendatud vajadusel kehtestada ka nö konkursipõhine vastuvõtt.

Oleme tudengitele vastu tulnud õppetoetuste seaduse menetlemise osas. Kuigi algselt oleme, lähtuvalt keerulisest finantsseisust, leppinud koalitsioonileppes kokku, et õppetoetused rakenduvad 2015. aastast, tulime tudengitele siiski vastu ja täna on õppetoetuste eelnõu valitsuses kooskõlastusringil. Minister Aaviksoo on öelnud, et teeb endast sõltuva, et leida õppetoetusteks vajaminevad finantsvahendid haridusvaldkonna seest. Toetame teda selles kahe käega.

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Eesti Kunstiakadeemia peab saama katuse alla

Vastus Delfi küsimusele:

Riigikogu kultuurikomisjoni liige, reformierakondlane Lauri Luik ütles, et kunstiakadeemia ei saa ilma peavarjuta jääda ja lahenduse otsimises toetab Reformierakond haridusministrit.
Kui reaalne on Reformierakonna arvates EKA teaduskondade jagamine teiste kõrgkoolide vahel, küsis Delfi.

“Selge on see, et peavarjuta EKA jääda ei saa. Meie jaoks on oluline, et EKA küsimus saaks võimalikult kiiresti lahenduse,” vastas Luik.

“Reformierakond toetab selles küsimuses haridusministrit, kelle pädevuses antud küsimus on.”

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lauri Luik: Läänemaale tuli hasartmängumaksust ligi 80 000 eurot

Riigikogu kultuurikomisjoni liikme ja hasartmängumaksu nõukogu esimehe Lauri Luige sõnul said möödunud aastal hasartmängumaksust enim toetust haridus- ja sotsiaalvaldkonna projektid. Kokku jaotati 2011. aastal toetusteks 8 129 610 eurot.

Lauri Luige sõnul esitati nõukogule möödunud aastal väga palju häid projekte nii kultuuri-, spordi-, haridus- kui ka sotsiaalvaldkonnas. “Kokku laekus 3399 taotlust, millest rahuldati 1382. Enim taotlusi esitati spordi- ja kultuurivaldkonna projektide tarvis. Kõige rohkem toetusi said Harjumaa projektid, mida oli kokku 586,’’ sõnas Luik.

Läänemaalt esitati kokku 108 projekti, millest toetust sai 59. Valdkonnapõhiselt jagunesid vahendid järgenvalt: sotsiaalvaldkonnale 26 660, kultuurile 20 093, spordile 19 082 ja haridusele 11 525 eurot. Kokku seega 77 360 eurot. “Kõik toetused, mida meie nõukogu jagab, on suunatud nö pehmeteks tegevusteks. Panus Läänemaa kultuuri- ja spordielu, hariduse ning sotsiaalvaldkonna arendamisse on arvestatav ja märgatav,” ütles Luik.

Spordivaldkonna projektidele eraldati üle Eesti kokku 2 301 909 eurot. Luige sõnul võimaldab see astuda sammu edasi eesmärgi suunas tõsta korrapärase liikumisharrastusega tegelejate hulk 45%-ni. “Üks huvitavamaid uusi sportlikke algatusi, mida oleme toetanud, on sportmängude noortekoondiste rahastamine. 2011. aastal jagasime kuuele sportmängude alaliidule 100 000 eurot. Need vahendid on selgelt suunatud Eesti spordi tulevikulootuste kasvatamiseks,” märkis Luik.

Lauri Luige sõnul teeb hasartmängumaksu nõukogu rahastamisotsuseid igakuiselt, et projektitoetuse taotlemine oleks võimalikult mugav ning paindlik. “Teist nii head ja dünaamilist projektide toetamise mehhanismi Eestis hetkel pole,” ütles Luik

Lisainfo:

Lauri Luik
Riigikogu liige
56 659 599
lauri.luik@riigikogu.ee
www.lauriluik.ee

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0