14. mai 2012, 11:04

Pühapäeval peetud  Tartu jooksumaratonil oli parim läänlane Lauri Luik, kes oli 33. ajaga 1:29.41.

Vett oli sel hetkel väga vaja

Läänlaste kolm järgmist olid Teno Ilves, Tarvi Viik ja Juhan Telling, kes saavutasid vastavalt 175., 238. ja 375. koha, nende aeg oli vastavalt 1:40,50; 1:43.23 ja 1:47.59.

Parim noor läänlane oli Kristjan Ulm, kes saavutas 421. koha ajaga 1:49.37. Veteranidest oli Mati Kallemets üldjärjestuses 778. ajaga 1:58.42. M65 vanuseklassis saavutas ta aga 4. koha.

Päris maratoniks seda jooksu pidada ei saa, sest raja pikkus on 23 kilomeetrit; õige maraton on 42,2 km. Raskeks ja huvitavaks tegi jooksu vahelduv maastik.

Rada algab Otepää suusastaadionilt ja kulgeb Elva suunas. Et rada oli kohati kruusa- ja kohati asfaltteel, nõudis see pidevat jooksutempo muutmist. Rada on mõõdistatud ja passistatud, seega saab igaüks seda jooksu arvesse võtta isikliku rekordina. Pikema jooksu ehk 23 km lõpetas 1871 osalejat.

Endel Susi

Mõne nädala eest külastas Eestit malelegend Garry Kasparov. Ta käis visiidil programmi “Male koolis” raames eesmärgiga tutvustada male kui spordiala ja õppeaine olulisust ning kasulikkust. Eesti Koolispordi Liidu presidendina õnnestus mul temaga õhtustada ning teha plaane male lülitamiseks põhikooli õppekavasse.

Olin meeldivalt üllatunud, kui mõne kuu eest kuulsin Eesti Maleliidu presidendilt Andrei Korobeinikult, et meil avaneb tõenäoliselt võimalus võõrustada Eestis male suurmeister Kasparovit. Oleme Andreiga juba mõnda aega koos mõtteid mõlgutanud, kuidas malet Eesti koolidesse tuua, seda maleliidu ja koolispordi liidu koostöös. Kindlasti oli Kasparovi Eesti visiit kõva tõuge male populariseerimise teel.

Esimene kohtumine Garryga toimus Tallinnas Nordic hotellis, kus suurmeister andis simultaani 20-le Eesti paremikku kuuluvale noorele maletajale, üks nendest oli ka meie oma linna poiss Ottomar Ladva.

Suurmeister liikus ühe laua juurest teise juurde meeletu kiirusega, käigud tulid tal justkui intuitiivselt ja automaatselt. Tõsi, mõnel korral võttis ka pikalt kukalt sügama. Imetlusväärne seeria, milline tempo ja analüütiline mõtlemine. Oli tunda, et tegu on 15 aastat järjest malemaailma valitsenud suurmeistriga, kelle reitingut (2851) pole keegi ajaloos suutnud ületada. Lõpptulemuseks kujunes 18 võitu ja 2 viiki, üks nendest Ottomariga.

Ligi nädala väldanud visiidi jooksul kohtus Kasparov ministrite, maletajate, ettevõtjate jt asjassepuutuvate inimestega. Muuhulgas debateeris Pärnu finantskonverentsil president Ilvesega innovatsiooni teemadel.

Kasparov vs Ladva

Peale neljatunnist simultaani ja autogrammide andmist, millele eelnes kohtumine haridusminister Aaviksooga, puhkas suurmeister pool tunnikest ning siis suundusime õhtusöögile- Kasparov abikaasaga, maleliidu juhid ning mina.

Oli, millest rääkida. Kõigepealt kiitis suurmeister meie noori maletajaid, sh Ottomari, kes mängis simultaanil väga hästi. Loomulikult ei jäänud meenutamata tema sportlaskarjääri imelisemad hetked, üks nendest legendaarne viiekuuline maratonmatš Anatoli Karpoviga. Garry avas veel huvitavaid tegureid lisaks füüsilisele kurnatusele, mis Karpovi maratonmatšil lõpuks maha murda võisid.

Pikalt sai räägitud ka tema seiklustest laias maailmas, sh Lõuna-Aafrikas ja paljudes teistes riikides. Hetkest, mil mainisin, et oleme ühes Korobeinikuga ka parlamendi liikmed, läks meie jutuajamine poliitikale, mis on suurmeistri tänane pärusmaa. Huvitaval kombel keskendus vestlus enam kõigi teiste riikide poliitikatele kui Venemaa omale. Nii me siis vestlesime Eesti konservatiivsest fiskaalpoliitikast, püüdlustest hoida eelarve tasakaalus, madalast välisvõlast, soodsatest ettevõtlustingimustest jms. Eraldi peatusime innovatsiooni temaatikal ja Eesti e-arengul. Samuti lahkasime Eesti ja Soome haridussüsteeme.

Kasparov puudutas ka oma maleprogrammi (http://www.kcfe.eu), mis mõeldud koolides kasutamiseks ja õpetamiseks ning mida on edukalt rakendatud juba nii mõneski riigis. Ta kirjeldas male olulisust areneva inimese elus ning tõi näiteid selle positiivsetest mõjudest teiste õppeainete paremale sooritamisele ning edukale elule. Male on abiks loogilisele mõtlemisele ning käikude etteplaneerimisele, plaanide koostamisele, mõtete ja energiate koondamisele, probleemide lahendamisele ning loovate lahenduste otsimisele jne.

Kinnitasime ühiseid püüdlusi male populariseerimisel ka meie koolides. Kohtumine lõppes täis lootusi, et ühel heal päeval õnnestub see programm täies ulatuses ellu kutsuda ka Eestis. Algus selleks on tehtud.

Lauri Luik

Eesti Koolispordi Liidu president
Riigikogu kultuurikomisjoni liige

Lugu 19.04.2012 Postimehes

Mõte korrastatud koolivõrgust on ilus ja reform, arvestades õpilaste arvu vähenemist ning muid paratamatuid faktoreid, vajalik. Soovime ju kõik, et meie noored saaksid parema hariduse, õpiksid korras koolimajades ning väärtustatud ja väärt õpetajate käe all. Muutuste vajalikkust kinnitab ka statistika: õpilaste arv on 15 aastaga vähenenud kolmandiku võrra, kuid gümnaasiumeid on ikka suurusjärgus sama palju, samuti õpetajaid. Tänane koolivõrk on rajatud kolmandiku võrra suuremale õpilaskonnale ning pooltühjade majade ülalpidamine hariduse kvaliteedi arvelt ei ole aktsepteeritav. Vaatamata tõsiasjale, et koolivõrk tuleb korrastada, on üleval palju küsimusi, millele tuleb enne plaanide elluviimist vastused leida.

Kui palju maksab koolireform? Räägitud on kooliastmete lahutamisest, gümnaasiumite arvu vähendamisega saavutatavast kokkuhoiust jne. Kuid vastuseta on jäänud küsimus, kui palju need muudatused meile kulusid kaela toovad. Peame kohandama õppehooneid ning mõnedele sootuks uue kasutuse leidma. Kes selle kinni maksab, kas kooli pidaja?

Ministeerium on välja käinud optimaalsed piirnumbrid, millega oleks veel mõistlik gümnaasiumiastet pidada. Räägitud on minimaalselt 75 õpilasest. Täna on meil 70 gümnaasiumit, kus õpilaste arv on allpool mainitud piirmäära. Kui palju on koole (ja mis koolid need on), mis õpilaste arvnäitajate kohaselt jäävad rahastamata ning seetõttu hääbuvad? Nii mõnigi väike kool on viimastel aastatel riigi ja kohalike rahadega korda tehtud, kas ka mõnel sellisel on sulgemisoht. Kes kannab sellisel juhul need kulud? Oleme edukalt kasutanud saastekvootide müügist saadud rahasid, millega kaasnevad ka teatavad kohustused. Neidki tuleb reformi tehes arvesse võtta.

Koolivõrku optimeerides seisame paratamatult silmitsi tõsiasjaga, et kõik lapsed ei saa enam koolis käia nii kodu lähedal kui seni. Selleks on tarvis korraldada õpilastransport. Kas ja millises ulatuses selle eest kohalikud omavalitsused vastutama hakkavad? Kui palju see maksma läheb? Kas see kompenseeritakse riigi poolt?

Kodust eemale liikumisega on seotud ka õpilaskodud. Milline üldse on kavandatav õpilaskodude kontseptsioon? Kui palju neid vaja luua on? Kas selleks on tarvis koolitada vastavat personali? Millised on selle juures kulud ning kes need katab? Eraldi küsimus on, kas vanemad on nõus saatma oma lapse juba 16 aastaselt kodust pikaks ajaks eemale ühiselamusse.

Vaadates õpilaste arvnäitajaid ühe õpetaja kohta viimase 15 aasta jooksul, tõdeme, et see on kolmandiku võrra langenud. Kui aastate eest oli suhtarv 18, siis tänaseks on see kahanenud 12 õpilaseni õpetaja kohta. Selle loogika järgi on justkui õpetajaid üleliia. Samas, uute riiklike õppekavade rakendamisel soovime õpilastele pakkuda suuremat valikut (lisaks 3 õppesuunale). Lisanduvad üldosadesse kirjapandud oskused ja pädevused, mille saavutamine traditsiooniliste meetoditega klassiruumis ei ole võimalik, seega peavad ka õpperühmad olema väiksemad. Kus peitub tõde?

Palju on räägitud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest. Samas on põhjanaabritelt kuulda plaane liikumisest vastupidises suunas, saavutamaks suuremat kokkuhoidu. Millisel analüüsil põhineb veendumus, et puhtad gümnaasiumid on paremad kui nö täistsüklikoolid? Miks ei võiks meil Eestis edaspidi olla ka progümnaasiumeid (nt praegune Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium, 7.-12. klass)? Kui õpetajal kaob võimalus gümnaasiumitasemel õpetada, siis kuidas tagada talle vajalik normkoormus põhikoolis.

Gümnaasiumi pidamiseks kriteeriumite seadmine on tarvilik, kuid on ka piirkondi, kus peab jääma erisuste tegemise võimalus. Milliste piirkondade koolidele peaksime õpilaste piirarvu jms osas tegema erandeid (nt piirialad, saared, Ida-Virumaa)?

Koolivõrgu ümberkorraldamine parema hariduse nimel on vajalik, kuid eeldab põhjalikku eeltööd vähemalt loetletud küsimustele vastuste leidmisega.

Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Reformierakond

Reedel, 20. aprillil toimus riigikogu liikme Lauri Luige ja Lääne maavanema Innar Mäesalu visiit Hanila ja Lihula valda.

Maavanem Mäesalu  ja riigikogu kultuurikomisjoni liige Lauri Luik kohtusid mõlema omavalitsuse juhtidega ja külastasid erinevaid ettevõtteid ning asutusi.

Hanila vallas külastati 75-le inimesele tööd andvat K-Meti, mis muuhulgas teeb alltöövõttu ka maailmakuulsale ettevõttele Miele. Pria toetuse abil on ettevõttel plaan oma tootmist veel Virtsus laiendada.

Hanila vallavalitsuses arutati erinevaid valla probleemkohti. Ühena muredest joonistus välja see, et Risti-Virtsu maantee ääres pole kergliiklusteed. Maavanem nõustus vallavanema murega, et Risti – Virtsu maantee rekonstrueerimisel on oluline rajada ka kergliiklusteed, kuna praegune maantee ning liiklustihedus paneb jalgratturid ja jalakäijad tihti ohtlikku olukorda.

Lihula haridustöötajatega kohtudes arutleti käimasoleva haridusreformi  üle. Riigikogu kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige sõnul on oluline, et Läänemaale jääks vähemalt kolm gümnaasiumi:  Põhja-Läänemaal, Haapsalus ning Lõuna-Läänemaal. Sama meelt olid ka Lihula Gümnaasiumi õpetajad.

Veel külastati Lihula lasteaeda, hooldekodu ning puidutöötlemisettevõtet Lihula külje all Pariveres, mis teeb allhankena töid tuntud firmadele Fiskars ja Iittala.

Visiidi lõppedes nentis maavanem, et Lihula on Lõuna-Läänemaa keskus, millega tuleb arvestada erinevaid   regionaalpoliitilisi otsuseid kavandades.
Lisainfo:

Tõnu Parbus
Reformierakonna Läänemaa arendusjuht
 51 84 888
 laane@reform.ee

Koopaorav Haapsalus

Täna toimus juba kolmandat korda Reformierakonna Läänemaa piirkonna koopaorava üritus. Seekord külastas meid Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees ja rahanduskomisjoni liige Taavi Rõivas. Oli väga asjalik ja meeldejääv kohtumine.

Kogunesime uues hubases Taksi pubis Haapsalus. Kohal oli ca 20 reformikat üle Läänemaa.

Peamised käsitletud teemad puudutasid sotside unistusi võimuletulekust ning sellega seonduvatest suurtest maksutõusudest, maailma majanduskriisi (EFSF-i ja ESM-i finantsmehhanisme), Eesti omavalitsuste toimetulekut ja haldusreformi ning põgusalt ka koolivõrgu ümberkorraldusi.

Olgu algatuseks öeldud- õpetaja alampalk tõuseb tulevast aastast 700 euroni. Seda on selgesõnaliselt kinnitanud haridusminister ning ma olen veendunud, et need vahendid haridusvaldkonna seest leitakse. Küsimus peitub aga selles, et kas palgatõus on piisav ning kas seeläbi paraneb õpetajaameti maine.

Nii mõnigi õpetaja ütles mulle, et ei tulnud streigile pelgalt rahanumbreid taga ajama vaid pigem näitama oma meelsust, et õpetajaametit ühiskonnas enam väärtustataks. Sellest austusest tahaksingi veidi rääkida. Ja muidugi ka rahast.

Õpetajaamet peab olema ühiskonnas aukohal. Seda on korratud kui mantrat, kuid ometigi ei ole sellest loitsust kasu olnud. Aukohal ei tähenda loomulikult ainult suuremaid palganumbreid vaid eelkõige üldist suhtumist sellesse positsiooni. Õpetaja tähtsustamine ja väärtustamine laiemalt peab olema meie ühine missioon- mitte ainult poliitikute vaid ka õpilaste ja nende vanemate, kuid ka õpetajate endi.

Kui mina koolis käisin, algas tund püstitõusmisega. See oli elementaarne austus Õpetaja vastu, kes on meist targem ning kelle missioon on kasvatada noortest haritud ühiskonnakodanikud. Vähim, mis me teha saime, oli teda tunni alguses püstitõusmisega austada ja tunni vältel võimalikult tasa olla ning kuulata. Kõik teadsid, et õpetajale vastuhakk tähendab hoiatust või käskkirja, mis korduva rikkumise puhul lõpeb koolist väljaheitmise ja üldise häbiga koolikaaslaste ees. Enamus pidas seda tõdemust pühaks.

Loomulikult ei olnud me kõik kooliajal pühakud, lipsas meiegi tegemistesse vimkasid, mis õpetajaid endast välja ajas ning oli ka neid, kes käskkirja said. Kuid üldine suhtumine õpetajatesse oli austav. Mina ei mäleta oma tundidest, et keegi oleks õpetaja avalikult “sinna kohta” saatnud nagu praegu mitmetest telefonidega filmitud YouTube klippidest näha võib. Selline tegevus oli veel kümmekond aastat tagasi lubamatu. Tõsi, ka praegu on koole, kus tunnid algavad püstitõusmisega jms ning kus õpetajad on suutnud kehtestada korra, mida lapsed austavad.

Kahju on nendest noortest, kelle vanemad panevad kasvandiku esimesest klassist piltlikult öeldes konveierile ning lähevad peale 12. klassi lõpetamist siis valmisprodukti kätte saama. Ei ole kool see koht, kus küünlajalg otsast lõpuni valmis tehakse. Treimine peab toimuma kodus, lihvimine koolis. Mõni aga annab puupaku kooli ja kui sellest korralikku asja ei saa, siis süüdistab haridusasutust ja õpetajat, õigust jääb veel ülegi. Pole ju sellised lapsevanemad meile võõrad. Ma leian, et perekond ja kodune kasvatus on üks koht, kust peab alguse saama austus õpetaja vastu.

Ka õpetaja peab end austama. Leidub pedagooge, kes on endaga pahuksis ning pole ime, kui nad ei vääri seeläbi ka õpilaste austust. Õnneks on meil palju ka selliseid õpetajaid, kes austavad ennast ja võtavad õpilast kui partnerit ning nende vahel areneb usalduslik suhe. Nii on see igal elualal. Kui ikka poliitik ennast ei austa ning suhtub oma valijatesse üleolevalt, siis vastab ilmselt viimane samaga.

Poliitikud saavad näidata austust õpetajate vastu läbi dialoogi ning inimlike tingimuste loomise. Tingimuste all pean ma silmas nii õppekeskkonda kui ka väärilist tasu. Dialoogi saab alati lihvida. Ehk pole haridusminister kõige parem diplomaat, kuid ta vähemalt üritas. Tuleb aru saada, et poliitikuna saab ta lubada vaid reaalsete võimaluste piires. Haridusminister teab hästi riigieelarve seisu, seega on lubatud palgatõus tänastele tingimustele vastav. Usun, et poliitikud üritavad pidada dialoogi ning võimaluste piires ka tegutseda.

Palgast. Kui palju on piisav? Kas piisav on piisav+20 protsenti? Ehk ongi. Kuid kui palju on siis ikkagi piisav?

Aastaid oleme rääkinud ja pingutanud, et õpetaja keskmine töötasu oleks vähemalt võrdne Eesti keskmise palgaga. Tänaseks oleme selleni valdavas osas Eestis jõudnud. Õpetaja keskmise palga suhe Eesti keskmisesse on 110-130% vahel, va Harju maakonnas, kus vastav näitaja on 93%. Siia juurde peab tõe huvides lisama, et töökoormuse küsimust tuleb eraldi käsitleda.

Ma ei väida, et see on piisav, kuid selge on, et see ületab 14 Eesti maakonnas üldist keskmist palgataset. Tõsi, alati saab paremini ning seetõttu teevad poliitikud ka õpetajate palga osas nii palju kui parasjagu võimalik. Seepärast oli õpetaja ainus, kelle palk jäi ka sügavatel kriisiaastatel teravatest krokodillihammastest peaaegu puremata.

Riik saab jagada vaid seda raha, mis maksudena laekub. Jah, paljuski on see valikute küsimus, kuid ka mitte lõpuni. Kindlasti ei poolda ma palkade maksmiseks laenu võtmist (meil ei tule laenuorjuses siplevate riikide näiteid kaugelt otsida) või siis riigikaitsekulutuste kärpimist (mis läheks vastuollu NATO-s kokkulepituga ning oleks üldine julgeolekurisk) ega ka maksude tõstmist (mille osas olen maailmavaateliselt veendunud). Eesti panustab haridusse 7% SKT-st, mis jätab meid Euroopa Liidus napilt pjedestaalilt välja. See tähendab, et meil peavad olema hariduspaja sees mingid anomaaliad. Ja need tuleb välja selgitada, küllap suudame siis ka oma õpetajaid enam rahaliselt väärtustada.

Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Reformierakond

Venekeelsete koolide erakoolideks muutmise katse pole pelgalt tänasest üldisest hariduskorraldusest möödahiilimine, vaid kuritegu nende vene keelt kõnelevate noorte vastu, kes peavad edasises elus eesti keelega hakkama saama. Meie ühine siht peab olema kõigi noorte võimalikult hea ettevalmistus edaspidiseks eluks.

Ei tohiks olla ju kellelegi üllatus, et järgmisest aastast peab gümnaasiumiastmes vähemalt 60 protsenti õppest toimuma meie rahvuskeeles. Ja seda mitte kiusu või karistuse pärast, vaid seetõttu, et ka vene keeles kõnelevatele noortele tagada tulevikus parem elu. See pole eilne otsus, sellest on räägitud juba 90. aastatest.

Kuidas ikkagi saab nii olla, et Eesti õpetajal on raskusi eesti keeles õpetamisega?

Kuna see siiski on reaalne probleem, tuleb haridusministeeriumil leida vahendid nende õpetajate koolitamiseks, kel täna eesti keelega raskusi. Aastaga riigikeele selgekssaamine ei tohiks õpetajale olla üle jõu käiv ettevõtmine. Mina käin näiteks vene keele kursustel, et oma keeleoskust värskendada. Kuigi ma ei ela venekeelses keskkonnas, areneb keeleoskus üsna hästi.

Kui tarvis, peab riik leidma täiendavad vahendid, et vastava kompetentsiga õpetajad leitaks ning ka motiveeritud saaks. Lisaraha selleks on küll juba täna, kuid kui ikka on probleeme, siis tuleb motivaatoreid suurendada. Öelda, et me ei suuda riigikeeles õpetada, on küll lihtne, kuid aktsepteerimatu. Noored ei ole selles süüdi.

Haapsalus on juba aastaid venekeelne Nikolai kool. Gümnaasiumiaste suleti aastate eest laste vähesuse tõttu. Nüüd lähevad noored peale 9. klassi eestikeelsetesse koolidesse. Tänu keelekümblusprogrammile põhikoolis on noortel ettevalmistus gümnaasiumis riigikeeles õppimiseks. Tõsi, mõnel on esialgu veidi raskusi, kuid keeleteadmised tulevad eestikeelses keskkonnas noorel inimesel kärmelt. Ülikool ei ole kindlasti enam see koht, kus keelealast järeleaitamist erialaainete arvelt tegema peaks.

Tegemised 1. jaanuar- 19. märts 2012

Aasta esimene kvartal hakkab läbi saama. Selle ajaga on toimunud päris palju huvitavat, millest lühidalt järgmistel ridadel.

Märksõnadena võiks välja tuua kõrgharidusreformi, ACTA, Kreeka abipaketi, tippspordi rahastamine, ERM-i ning palvushommikusöögi Washington DC-s.

Tippspordi riiklik rahastamine sai käsitletaval perioodil tänu riigikontrolli aruandele päris palju tähelepanu. Välja toodi spordi rahastamise liigne allikaterohkus ning segastena tunduvad prioriteedid. Prioriteete oleme aasta-aastalt sättinud ning tänane seis on minu arvates hea. Ei ole riik see, kes ütleb, et meie sportlased toogu Londonist 3 kulda. Seda saab heal juhul teha vastav alaliit koos sportlase ja treeneriga, kes on endile vastavad sihid seadnud. Mis puudutab rahastamisallikate mitmekesisust, siis leian, et see on pigem kasuks väiksematele taotlejatele, kel säilib ühe võimaliku allika ärakukkumisel teisi alternatiive. Spordi ja tervislike eluviiside teemadel sai seetõttu mitmeid nõupidamisi peetud- istumisi kultuuriministriga, kohtumisi riigikogu spordi- ja liikumisharrastuse toetusrühmaga, arutelusid EOK jt spordi eestvedajatega.

Kultuurikomisjonis on viimase poolaasta teema kindlasti kõrgharidusreform. Samas on kuumaks teemaks ka muuseumid, eelkõige uus ERM. Minu arvates on sellises mahus muuseumi ehitamine tänases seisus üle meie võimete (ca 90 M eurot!) ning selle asemel peaksime kaaluma alternatiive. Paraku tegi valitsus hiljuti otsuse ERM Kulka rahade eest siiski valmis ehitada. ERM saab olema raske kivi kanda, see on kindel.

Korrapäraselt on kogunenud nii hasartmängumaksu nõukogu kui ka maaelu edendamise sihtasutus. Mitmed vajalikud ja head projektid üle Eesti on seeläbi toetust leidnud.

Tore, et riigikogus käib palju külastajaid. Minagi võtan soovijad alati avasüli vastu. Nii näiteks käis mul jaanuari keskpaigas riigikogus külas grupp noori liikumisest Youth for democracy, kellega vestlesime noorte võimalustest poliitikas kaasa rääkida ning loomulikult ka kõrgharidusreformi arengutest. Veebruaris võõrustasin aga esimese klassi noori, kellega viisime läbi meeleoluka mängu selgitamaks, mis on valimised ning kuidas need käivad.

Jaanuarikuine riigikogu fraktsiooni visiit viis meid Lääne-Virumaale. Külastasime Tapat, Palmset, Rakveret ja Kundat. Esinesin Kunda gümnaasiumi noortele teemal, kuidas teha valikuid ning astuda iseseisvasse ellu.

Jaanuari lõpus külastasin Haapsalu rotary klubi, kus juba traditsiooniliselt rääkisin poliitilisest olukorrast riigis ning vastasin huviliste küsimustele. Keskseks teemaks kujunes paratamatult kõrgharidusreform.

Reformierakonna maakonnaorganisatsiooniga oleme samuti aktiivses tegevuses. Lisaks korrapärastele juhatuse koosolekutele ja piirkondlikele koosviibimistele oleme ühes maavanemaga asunud külastama Läänemaa omavalitsusi. Esimene visiit toimus Ridala valda. Loe ka siit! Seejärel käisime Nõval, kus avasime muuhulgas ka Variku külaseltsi uue maja.

Variku seltsimaja avamas

Visiit Ridalasse

Üks põnevamaid kogemusi oli kahtlemata osalemine USA-s Washington DC-s rahvuslikul palvushommikusöögil. Loe lähemalt:
http://www.lauriluik.ee/obama-to-whom-much-is-given-much-shall-be-required/
http://www.lauriluik.ee/palvushommikusook-obamaga/

Veebruari alguses osalesime ühes Urmas Klaasiga erakonna Tallinna piirkonna koosolekul, kus rääkisime taas kõrgharidusreformist.

Tallinna PKO koosolekul

Õpetajate võrguturniir Paides

Eesti Koolispordi Liidu tegemised võtavad arvestatava osa ajast- juhatuse koosolekud, nõupidamised, üritused. Üritan aktiivselt osaleda kõikvõimalikel meie poolt korraldatavatel ettevõtmistel- näiteks aasta alguses Paides õpetajate võrkpalliturniiril, veebruaris Viljandis Sadolin cupil, Pärnus Jääfestivalil jne. Mitmed alaliidud on huvitatud meiega koostööst, nii oleme pidanud läbirääkimisi maletajate, triatleetide, kiirkäijate jt.

Jääfestival Pärnus

Haapsalu raudtee temaatika on vahelduva eduga ikka kohaliku ajakirjanduse jututeemaks. Kuid mitte vaid ajakirjanduse. Osalen vastava töörühma tegemistes, kus analüüsime ja valmistame ette projekti meie idee ellurakendamiseks- raudtee Riisiperest Haapsallu!

Veebruari lõpus kogunesid erakonna omavalitsusjuhid Haapsalus FraMares. Arutlesime erakonna arengute ning KOV-ide tulubaasi teemal. Loe ka siit!

RE omavalitsusjuhid Haapsalus

EELK Haapsalu koguduse nõukogu koosolek toimus traditsiooniliselt pühapäeval, mis algas jumalateenistusega vastremonditud Jaani kirikus ning jätkus nõukogu aruteluga.

Kirikunõukogu koosolek

Reformierakonna motivatsiooniüritus Haapsalu bowlingus

Veebruaris osalesin Reimo Nebokati korraldatavas koolitusprogrammis Haapsalu vanalinna bowlingus, mille eesmärk on tuua kokku Läänemaa koolinoored, rääkida neile spordist ja tervislikest eluviisidest ning õpetada ka bowlingut mängima. Rääkisin Lihula ja Noarootsi noortele oma seostest spordiga ning tervislike eluviiside tähtsusest.

Minister Lang Haapsalus

Veebruaris külastas Haapsalut kultuuriminister Rein Lang, kellega rääkisime ERM-i tulevikust, ACTA-st jm päevakajalistest teemadest.

Vabariigi aastapäeva nädal oli tihe, mahutades nii linnapea kui presidendi vastuvõtu, aga ka kaks erakorralist täiskongu istungit lisaks tavaistungitele. Teemaks Kreeka abipakett. Leian, et Eesti kohus ühtse rahaliidu liikmena ning partnerina EFSF-is ja tulevikus ka ESM-is, on hätta sattunud kolleege abistada. Seda selleks, et vältida võimalikku doominoefekti, mis meid kõiki (kui seotud turge) võib kaasa tõmmata. Ja selle tagajärgi ärme parem soovigi ette kujutada. Olgu veel kord öeldud, et tegu on garantiiga. Parem karta kui kahetseda.

28. veebruari külastasin erakonnakaaslasi Jõhvis, kus rääkisin gümnaasiumivõrgu korrastamisest ning kõrgharidusreformist. Järgmisel päeval, harukordsel 29. veebruaril, kohtusin Eesti avatud noortekeskuse (ANK) juhtidega, kes olid Soomest Tallinnasse toonud mobiilse noortekeskuse- bussi, mis sõidab ringi Soome omavalitsustes, kus ANK-e pole. Igatahes toetamist vääriv algatus ka Eestis.

Noortekeskus ratastel

1. märtsin kogunesime EOK-sse, kus rääkisime spordi rahastamisest, eelkõige kohalike omavalitsuste panusest. Õhtul külastasin erakonna Alatskivi piirkonda, kus teemaks Alatskivi kooli säilitamine ning gümnaasiumireform laiemalt. Leian, et piirialadele, saartele ning muudele strateegiliselt olulistele piirkondadele tuleb koolivõrku optimeerides tagada võimalus teatavateks eranditeks. Alatskivi on üks nendest.

Gümnaasiumivõrgu korrastamise plaanidest käis minister Aaviksoo rääkimas ka riigikogu kultuurikomisjonis. Seal tekkis palju küsimusi. Loe siit!

Läänemaa naistele lilli jagamas

Naistepäeval jagasime Haapsalu naistele tulpe, nagu ilusaks tavaks saanud. Õhtu lõpetasime erakonna motivatsiooniüritusega Haapsalu vanalinna bowlingus, kus pidasime meeles reformierakondlastest naisi.

Raplamaa piirkonna koosolekul haridusest rääkimas

12. märtsil külastasin erakonna Rapla maakonnaorganisatsiooni, kus arutlesime samuti gümnaasiumivõrgu ümberkorraldamise teemal, seda Rapla näitel.

14. märtsin osalesin riigikogu igakuisel palvushommikusöögil, kus rääkisin oma Washingtoni reisi muljetest.

Kevad tuleb:)

Mõte korrastatud koolivõrgust on ilus ja reform ilmselt ka vajalik. Seda vähemalt nende numbrite taustal, mida viimastel nädalatel usinalt presenteeritud: õpilaste arv on 15 aastaga vähenenud kolmandiku võrra, koolide arv on samuti teinud läbi teatava kahanemise, kuid seda suuresti põhikoolide (või nende esimeste astmete I-VI klass) arvelt. Gümnaasiumeid oli 232 ja on siiani umbes sama palju- 220. Õpetajate arv ei ole seejuures vähenenud. Kui 15 aasta eest oli õpetaja kohta 18 õpilast, siis täna on see number 12. 

Vaatamata tõsiasjale, et midagi peab ette võtma, on üleval palju küsimusi, millele ootan minister Aaviksoolt enne otsustama asumist vastuseid.

1. Kui palju maksab koolireform? Minister on rääkinud koolide lahutamisest, nende arvu vähendamisega saavutatavast kokkuhoiust jne. Kuid vastuseta on jäänud küsimus, kui palju need muudatused meile kulusid kaela toovad.

2. Kui palju on koole (ja mis koolid need on), mis õpilaste arvnäitajate kohaselt peaksid minema sulgemisele, kuid mis on viimastel aastatel riigi ja kohalike rahadega korda tehtud? Kes kannab sellisel juhul need kulud?

3. Kas ja millises ulatuses on kohalikel omavalitsustel vaja korraldada õpilaste transport kodu ja kooli vahel? Kui palju see maksma läheb?

4. Milline on õpilaskodude kontseptsioon? Kui palju neid vaja luua on? Kas selleks on tarvis koolitada vastavat personali? Millised on selle juures kulud ning kes need katab?

5. Kuivõrd peab paika ministri väide, et õpetajaid ei ole nii palju tarvis? Uute riiklike õppekavade rakendamisel soovime õpilastele pakkuda suuremat valikut (lisaks 3 õppesuunale). Lisanduvad üldosadesse kirjapandud oskused ja pädevused, mille saavutamine traditsiooniliste meetoditega klassiruumis ei ole võimalik, seega peavad ka õpperühmad olema väiksemad.

6. Millisel analüüsil põhineb veendumus, et puhtad gümnaasiumid on paremad kui nö täistsüklikoolid? Miks ei võiks meil Eestis edaspidi olla ka progümnaasiumeid (nt praegune Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium, 7.-12. klass)?

7. Milliste piirkondade koolidele peaksime õpilaste piirarvu osas tegema erandeid (nt piirialad, saared, Ida-Virumaa)?

8. Kas lapsevanemad on nõus saatma oma lapse juba 16 aastaselt kodust pikaks ajaks eemale ühiselamusse?

Kindlasti koorub tegevuse käigus veel terve rida küsimusi, kuid enne ümberkorraldusi on tarvilik leida vähemalt ülaltoodud 8 küsimusele vastused.

Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Reformierakond
56659599
lauri.luik@riigikogu.ee

Väga tervitatav on, et minister Aaviksoo on leidmas võimalusi oma lubadus täita ning tõsta pedagoogide palgamäära alampiir tulevast aastast 700 euroni. Kindlasti ei tohi aga seetõttu kannatajapooleks olla kohalikud omavalitsused, mis on täna samuti raskes seisus.

Eesti panustab haridusse 7% SKT-st, olles sellega Euroopa Liidus 4. kohal. See tähendab, et meie haridussüsteemi liigub EL-i liikmesriikidega võrreldes üsna suur osa SKT-st. Oleme teinud õpetajate palkade osas edusamme. Tänaseks oleme jõudnud enam vähem Eesti keskmiseni. Ometigi on meil arenguruumi. Seega tundub ainuloogiline, et vahendid õpetajate palgatõusuks leitakse haridusvaldkonna seest.

Minu kõrvu on aga jõdnud kuuldused, et osa vahenditest soovitakse leida nt koolide tugispetsialistide palgavahendite jms arvelt. St, jättes osade kulude kandmine KOV-ide kaela, mida eelnevalt lubati finantseerida riigi poolt.

Tehes riigikogus põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, küsisin minister Lukaselt korduvalt, kas ministeeriumil on vahendid omavalitsustele kui kooli pidajatele täiendavate kohustuste panekuks olemas. Selle peale kinnitati mulle, et tugispetsialistide jm täiendavate uute nõudmiste katteks on haridusministeeriumil ka vastavad finantsvahendid planeeritud.

Nüüd aga on kartus, et tänane haridusminister tahab minna teist teed ehk jätta kohustused alles, kuid finantseerimine lükata omavalitsuste õlule. Sellega ei saa kindlasti nõus olla.

Võimalusi lisavahendite leidmiseks haridusvaldkonna seest on mitmeid. Kindlasti on potentsiaal peidus gümnaasiumivõrgu korrastamises. Osa vahendeid on võimalik leida Haridusministeeriumi haldusalas olevate institutsioonide restruktureerimisest (nt REKK). Lisaks on endiselt õhus suur hulk vahendeid, mida õppelaenuvõlgnikud riigile peavad maksma. Võimalusi on veel, tarvis on vaid aktiivselt ja mõttega tegutseda.

Lauri Luik

Õpetajate üldise palgatõusu ootuses, mida minister Aaviksoo on lubanud ning mis kindlasti lähitulevikus tulema peab, on  enamikul pedagoogidest juba täna seaduslik võimalus 15%-liseks palgatõusuks, kui täidetakse vastavad kriteeriumid.

Nimelt, kui täna pedagoogi staatust omav õpetaja täidab ära vanempedagoogi nõuded, on tal seaduse järgi õigus saada senise pedagoogi alammäära (644 eurot) asemel vanempedagoogi alammäära (736 eurot).

Üldhariduskoolide õpetajate arv 2010/2011 õppeaastal oli Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel ca 14400. Nendest 497 oli ametijärguta, 889 noorem-, 2325 vanempedagoogi ning 429 pedagoog-metoodikut. Lõviosa meie õpetajaskonnast moodustavad seega pedagoogid- 10252. Olen veendunud, et üpris suur osa nendest on võimeliselt lähiajal vanemõpetaja tingimused täitma.

Arvestades tänast pedagoogide osakaalu, on sihtgrupiks valdav osa kogu õpetajaskonnast. Leian, et seda võimalust võiks ja peaks aktiivsemalt kasutama. Mitte ainult selle pärast, et saada rohkem raha, vaid pigem seetõttu, et ka ise veelgi enam silmaringi laiendada ja areneda.

Õpetajate töötasu alammäärad on alates 2011. aasta jaanuarist järgnevad: noorempedagoog 608, pedagoog 644, vanempedagoog 736 ning pedagoog-metoodik 888 eurot kuus.

Rääkides kvalifikatsioonist haridustaseme järgi (õa 2009/2010), peab tõdema, et ca 9900 õpetajat omab bakalaureuse-, 1700 magistri- ning 50 doktorikraadi. Ülejäänud 3000 on omandanud muu haridustaseme. Võrdluses üheks maailma parima haridussüsteemiga riigiks peetava Soomega on meil veel arenguruumi, sest seal on üldhariduskoolide õpetajatel valdavalt minimaalselt magistrikraad. Kuid see-eest on ka palgaerinevused üpris suured ning õpetajaamet ühiskonnas tunduvalt prestiižsem. Nii et meil on kuhu püüelda.

Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Reformierakond
56 659 599
lauri.luik@riigikogu.ee

Vaatamata sellele, et president kõrgharidusreformi seaduse riigikokku tagasi saatis, on allolev lugu lakooniline ülevaade reformi sisust.

Kõrgharidusreformi kavandades oleme seadnud endile kolm peamist eesmärki: tõsta  hariduse kvaliteeti, tagada parem juurdepääs kõrgharidusele ning otsesem väljund tööturule. Maksumaksja kulul saavad kõrghariduse omandada kõik akadeemiliselt võimekad.

Selleks, et riigi kulul õppida, peab üliõpilane ületama talle ette antud sisseastumislävendi (st vastama õppeasutuste seatud kvaliteedikriteeriumitele) ning läbima õppekava täismahus (60 EAP-d aastas). See kehtib üldreeglina eesti keelsetel õppekavadel ning avalik-õiguslikes ülikoolides, kuid seadus jätab neis punktides ka teatavate erandite tegemise võimaluse. Nt erakool võib samuti taotleda riigi rahastamist vastaval õppekaval.

Äsja vastu võetud seaduse järgi asendub riiklik koolitustellimus tulemuslepingutega ja kaovad ära riigieelarvelised ning riigieelarvevälised õppekohad. Riik ja õppeasutus fikseerivad õppe, rahastamise jm tingimused tulemuslepinguga.

Kui üliõpilane õpib täiskoormusega ja omandab õppekavast 100% (60 EAP-d aastas), siis maksab tema õpingute eest riik ehk maksumaksja. Kui 60 EAP asemel läbitakse aga nt 58, siis tuleb üliõpilasel tegemata jäänud 2 EAP eest ise maksta (kuid ülikool võib otsustada selle eest ka mitte raha võtta). Akadeemilise puhkuse ajal on õppetöös osalemine ka edaspidi lubatud, kuid eksamite ja arvestuste sooritamine peab toimuma õppetöö korralisel ajal.

Tulles vastu tudengite soovile, muutsime ainepunktide tegemise paindlikumaks- kumulatiivseks (nt kui esimeses semestris sooritad 40 EAP-d, siis teises võid teha 20. Oluline, et esimeses semestris sooritataks min 30 EAP-d ning aasta peale kokku 60).

Kui õppekoormus langeb alla 75%, siis käsitletakse üliõpilast osakoormusega õppurina ning ta peab osaliselt oma õpingute eest ise maksma (ülempiiri kehtestab valitsus). Kui aga õpitakse alla 50%, siis ei laiene õppurile enam üliõpilase soodustused ning teda käsitletakse kui eksternina õppurit ja õppekulud tuleb täies osas katta endal.

Erakapitali kaasamist kõrgharidusse ei tohi piirata. Seetõttu sai seadusesse säte, mis lubab nii ettevõtetel kui ka eraisikutel taotleda oma vahendite eest õppekava avamist ja õppekohtade loomist. Oluline on, et vastuvõtt neile kohtadele toimuks üldise konkursi alusel. Seeläbi tekib tihedam side tööturuga ning on võimalik kiiremini reageerida tööturu vajadustele.

Kirjeldatud seadusega paralleelselt käsitleme ka uut stipendiumite ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi. Kuigi viimane tuleb riigikokku arutlusele eraldi seadusena. Nii stipendiumite kui ka vajaduspõhiste õppetoetuste eesmärk on kõrgharidusele parema juurdepääsu tagamine. Uue korra järgi hakkavad kehtima kahte liiki stipendiumid. Esiteks erialastipendiumid, mis on mõeldud riigi poolt prioriteetsete, kuid muidu mitte nii populaarsete erialade propageerimiseks (nt pedagoogiõpe, eesti keele filoloogia jms). See tähendab, et seda stipendiumit saavad tudengid, kes õpivad vastaval prioriteetsel erialal. Teine pool stipendiumitest on tulemusstipendiumid, mille taotlemine sõltub otseselt õppetulemustest.Vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi eesmärk on toetada sotsiaalselt keerulisemas olukorras olevaid õppureid. Vajaduspõhisus tähendab seda, et toetust saavad vaid reaalselt abi vajavad tudengid ning seda tänasest suuremas mahus.

Kõrgharidusreformi seadust valmistasime Riigikogus ette ligi pool aastat. Kaasasime seadusloome protsessi kõik erinevad osapooled ning arvestasime komisjonis suurt osa tehtud muudatusettepanekutest. Kava järgi rakendub kõrgharidusreform 1. jaanuaril 2013.

Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Reformierakond
56 659 599
lauri.luik@riigikogu.ee
www.lauriluik.ee

Eesti Koolispordi Liidu president Lauri Luik kohtus nädala jooksul 100 Läänemaa koolinoorega, et rääkida neile spordist ja tervislike eluviiside olulisusest.

Foto: Reimo Nebokat

Antud esinemine oli üks osa Haapsalu Bowlinguklubi MTÜ projektist, mille eesmärgiks on tagada parem huvihariduse kättesaadavus Läänemaa maakoolides õppivatele noortele ning kaardistada ära noorte vajadused ja soovid huvitegevusega tegelemisel. Projektijuhiks on Ridala vallavolikogu liige ja Lääne maakonna noorsootöö arengukava üks koostajatest Reimo Nebokat.

„Vanasõna „Terves kehas terve vaim“ iseloomustab antud projekti sisu kõige ilmekamalt,“ sõnas Luik. „Kui inimese tervis on korras, siis suudetakse olla ka vaimselt tasemel ning elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu.“

Projekti raames toimub 6 õppepäeva, millest neli on tänaseks toimunud. Igast õppepäevast võtab osa 50 õpilast (projektist kokku 300). Õppepäeval mängitakse bowlingut, kuulatakse esinejat ning osaletakse küsitlusel. Lauri Luik osales kahel õppepäeval. Esimesel neist olid Noarootsi ja teisel Lihula Gümnaasiumi õpilased.

Antud projekti „Sportliku huvitegevuse õpetamine koos hariva loenguga (sport kui elustiil) maakoolide õpilastele“ toetab rahaliselt MTÜ Kodukant Läänemaa läbi LEADER-meetme. Veebruari algul toimusid õppepäevad Kullamaa Keskkooli ja Taebla Gümnaasiumi õpilastele. Tol korral oli esinejaks olümpiavõitja Jüri Jaanson. Märtsis toimuvad õppepäevad Oru Kooli ja Risti Põhikooli õpilastele. Neile tuleb esinema Eesti pikamaajooksu meister ning täna Vormsi perearst Madis Tiik.