Meie võistlustele on kaasatud üle 40000 koolinoore 16 spordialal. EKSL-i tuumikuks on 20 koolispordiorganisatsiooni kõigist maakondadest ja suurematest linnadest. Meie missioon on sütitada koolinoortes armastus spordi ja tervislike eluviiside vastu kogu eluks.
01.-04.juunini Eestis ametlikul visiidil viibiv Rahvusvahelise Koolispordi Liidu asepresident Robson Aguair tutvub 2019.aasta kevadel Otepääl korraldatava koolinoorte orienteerumise MM ettevalmistustega.
Laupäeval 02.juunil Otepääl toimunud võistluse korralduskomitee koosolekul arutati koostöös Eesti Koolispordi Liidu, Eesti Orienteerumisliidu ja Tehvandi Spordikeskuse esindajatega suurvõistluse ettevalmistusega seotud küsimusi. Koosolekul osalenud Eesti Koolispordi Liidu president Lauri Luik ja Eesti Orienteerumisliidu president Meelis Mälberg kinnitasid valmisolekut 800 osavõtjaga võistluse edukaks läbiviimiseks.
Eesti on 2017.aastal Tartus edukalt läbiviidud orienteerumise MM järgselt väga tugevalt kinnitatud eduka korraldajariigina spordiala maailmakaardile. Tehvandi Spordikeskuse kompetents erinevate talialade suurvõistluste korraldamisel on samuti tuntud üle maailma. ISF asepresident Robson Aquairi sõnul on Rahvusvahelisel Koolispordi Föderatsioonil Otepää piirkonna spordi-ja majutusasutuste ja korraldusmeeskonnaga tutvumise järel väga kõrged ootused järgmise aasta koolinoorte suurvõistluse kõrgetasemeliseks läbiviimiseks.
Täna pärastlõunal toimub kultuuriministeeriumis kohtumine spordi asekantsler Tarvi Pürniga, kellega arututakse koostöövõimalusi suurvõistluse ettevalmistamisel. Seejärel külastab asepresident Robson Aguair Riigikogu ja kohtub Riigikogu liikme ning EKSL presidendi Lauri Luigega.
Eesti Koolispordi Liidu (EKSL) president Lauri Luik ja Rahvusvaheline Koolispordi Föderatsiooni (ISF) president Laurent Petrynka allkirjastasid lepingu, mille kohaselt toimuvad koolinoorte orienteerumise maailmameistrivõistlused 2019. aasta mais Lõuna-Eestis.
“Eesti Koolispordi Liidu jaoks on sedapuhku tegu juba viiendate maailmameistrivõistluste korraldamisega. 1995. aastal toimusid koolinoorte maailmameistrivõistlused orienteerumises, 2009. aastal kergejõustikus, 2014. aastal murdmaasuusatamises ning 2016. aastal 3×3 korvpallis. Siiani oleme korraldatud suurvõistlustele vaid positiivset tagasisidet saanud. Rahvusvaheline toetus julgustas meid taaskord seda vastutusrikast ülesannet võtma,” ütles EKSL-i president Lauri Luik.
“EKSL-i peamine eesmärk on edendada tervislikke eluviise ja sporti koolinoorte hulgas. Peame oluliseks koolispordi arendamist ka rahvusvahelisel tasandil. Oma võimete proovilepanek ülemaailmses konkurentsis on noortele kahtlemata ainulaadne ja unustamatu kogemus. Lisaks võistlemisele kõrges konkurentsis on rahvusvahelised võistlused kultuuriliselt harivad ja silmaringi laiendavad,” sõnas Luik.
EKSL-i peasekretäri Madis Pettai sõnul on enam kui 900 osavõtjaga rahvusvahelise koolinoorte tiitlivõistluse korraldamine Eestis väljakutse mitte ainult EKSL-le, vaid meie spordistruktuurile tervikuna, mis annab hea võimaluse näidata väikese riigi tugevusi. “Koolinoorte maailmameistrivõistlused orienteerumises toimuvad koostöös Eesti Orienteerumisliiduga. 2017.aastal Tartus toimunud täiskasvanute orienteerumise MM-i edukas läbiviimine Eesti Orienteerumisliidu ja orienteerumisklubide poolt annab meile kindluse õnnestuda tuleval aastal võistluse läbiviimisel samal tasemel . Eesti koolinoorte koondisele on kodused tiitlivõistlused aga taaskord suureks võimaluseks hästi esineda ja püüda kõige kirkamaid medaleid.”
ISF on ülemaailmne koolispordiföderatsioon, kuhu kuulub 104 liikmesriiki.
Pühapäeval, 20. mail Brasiilias Rio de Janeiros toimunud Rahvusvahelise Koolispordi Föderatsiooni (ISF) üldkoosolekul valiti riigikogu liige ja Eesti Koolispordi Liidu president Lauri Luik ISFi juhatuse liikmeks.
“Eestil on koolispordi edendamisel suurepärane kogemus juba alates 1990. aastast. 16 spordialal lööb igal aastal kaasa üle 40 000 koolinoore. See on väärtus, mida jagame hea meelega ka teiste liikmesriikidega üle maailma,” sõnas Lauri Luik.
Luige sõnul on Eesti noored aastaid aktiivselt osalenud erinevatel ISFi rahvusvahelistel võistlustel. “Välisvõistlused on noortele hea võimalus end rahvusvahelisel tasandil proovile panna, saada unikaalseid kogemusi ja laiendada silmaringi.”
“Nii nagu Eestis, on meie eesmärk ka ISFis suunata fookus koolinoorte tervise ja sportlike eluviiside edendamisele. Noored on koolispordi prioriteet number üks. Kuna ISF on rahvusvaheline katusorganisatsioon, on oluline keskenduda ka liikmeskonna suurendamisele. Laiem eesmärk on kaasata ISFi tegevusse kõigi maailma riikide koolinoored. Iga organisatsiooni tuuma moodustavad inimesed- kohalikel koolispordi eestvedajatel on seejuures võtmeroll. Vaid kõigi liikmete ühise abiga suudame seista meie noorte tervise edendamise ja sportlike eluviiside arendamise eest,” ütles Luik.
ISF on ülemaailmne koolispordiföderatsioon, kuhu kuulub 104 liikmesriiki. ISFi juhatusse kuulub 12 esindajat, nendest kuus valiti Rio de Janeiros toimunud üldkoosolekul ametisse järgmseks neljaks aastaks, ülejäänud pool juhatusest valitakse järgmisel üldkoosolekul kahe aasta pärast. Eesti on olnud ISFi aktiivne liige üle 20 aasta. Eelnevalt on ISFi juhatuses Eestit esindanud Erika Salumäe,Madis Pettai ja Henri Ausmaa.
Sel nädalal avaldatud Tervise Arengu Instituudi uuringust selgub hirmutav tõsiasi – iga neljas esimese klassi laps on ülekaaluline või rasvunud. See on punane hoiatustuli kõigile, alustades kodust, koolist ning spordi- ja terviseorganisatsioonidest, lõpetades omavalitsuse ja riigiga.
Terves kehas terve vaim
Hommikusöögi söömata jätmine ja treeningutel mitteosalemine olid uuringu kohaselt selgelt korrelatsioonis suurema kehakaaluga. Uuringust tuli välja, et võimalus koolisööklas hommikueinet süüa on olemas vaid ligi pooltes koolides. Vahepaladeks pakutakse aga koolipuhvetites enam maiustusi kui tervisesõbralikke näkse. Siin ilmnevad kaks murekohta – pooltes koolides hommikueinet ei pakuta ning enamikus koolipuhvetitest ei ole võimalik osta tervislikke suupisteid. Selgub, et laste tervise huvides on hommikusöögi tagamine koolis ning tervisliku valiku pakkumine koolipuhvetites hädavajalik – tegutsemise koht koolidele, omavalitsustele ja riigile.
Kõik algab siiski kodust. On elementaarne, et laps sööb hommikul kõhu täis kodus. Paraku on perekondi, kus seda ei juhtu ning seega peab kool selle rolli osaliselt enda kanda võtma.
Noore inimese elus mängivad olulist rolli eeskujud. Suurimaks eeskujuks on loomulikult vanemad. Kahjuks levib rasvumise ja vähese liikumise trend ka vanemate hulgas, mis mõjutab otseselt nende järeltulijaid. Lapsevanemate ja noorte endi teadlikkuse tõstmine tervislike eluviiside ja spordi olulisusest on võtmeküsimus. See on ka Eesti Koolispordi Liidu üks peamisi prioriteete. Meie kalenderplaan on seda arvesse võttes ka üles ehitatud. Nagu selgub, on tööpõld lai.
Tervislike eluviiside kolm peamist alussammast on: tervislik ja mitmekesine toitumine, korrapärane liikumine ja piisav puhkus. Kahjuks patustatakse massiliselt kõigi kolme vastu. Eriti noore inimese seisukohast on oluline süüa korrapäraselt ja mitmekesiselt kolm korda päevas, vahele on soovitatavad pisikesed tervislikud snäkid. Rangelt soovitatav on juua piisavalt vett ning vältida rafineeritud suhkrute ja rasvade liigset tarbimist. Korrapärane liikumine rahulikus aeroobses tempos vähemalt tund aega päevas võiks olla iga noore, aga ka lapsevanema kalenderplaanis, piisab vabalt ka kiirkõnnist. Selleks on hea võimalus lasta noortel kooli minna jalgsi ning motiveerida neid ka vahetunnis liikuma. Lisaks on veel kehalise kasvatuse tunnid, koolispordiüritused ja trennid. Loodetavasti lisandub peagi ka teiste õppeainetega integreeritud liikumisõpetus. Ja kolmandaks, puhkus. Seda kiputakse vaat et kõige enam kuritarvitama. Organism peab saama piisavalt puhata, sest just puhates toimub areng. Uneaja pikkus on individuaalne, kuid keskmiselt soovitatakse puhata kaheksa tundi ööpäevas. Siingi on olulisel kohal korrapärasus, st õigel ajal magama minek.
Lauri Luik
Riigikogu liige
Eesti Koolispordi Liidu president
Minuealiste põlvkond on õnnesärgis sündinud. Saame õppida, mida soovime, reisida, kuhu hing ihkab ning teha tööd, mis kirgastab, lisaks tegeleda vabalt valitud hobidega. Elame inimkonna ajaloo haruldasel ajajärgul, omades rohkem vabu valikuid ja võimalusi kui eales varem. Eesti noortel on kasutada mugavam ja kordades kiirem transport kuhu iganes planeedi piires, võrreldamatult arenenumad suhtlus- ja infovahetusvõimalused ning ligipääs teabele ja kolossaalselt kõrgetasemelisem kaupade-teenuste valik kui 19. sajandi maailma rikkaimal inimesel.
Mõiste pension on meie jaoks igav ja hirmutav igand. Tulevikus on meil valik, kas minna puhkusele või jätkata oma missiooni senikaua, kui tahame ja suudame. Meid ei huvita roostes number 65, mis inimesest alateadlikult hääbuja üritab kujundada. Tahame elada sajaga ja vähemalt sajaseks. Meil on võimalus õppida ja valida kutsumus, millega tegeleme senikaua kuni tahame.
Tänapäeva noortel on väga palju vabadust, millega oleme ehk liigagi harjunud ning kipume teinekord iseenesestmõistetavana võtma. Üks, millest selle kõige juures aga vajaka jääb, on vastutus. Ja seda tuleb meil vabaduse nimel võtta, ka saja-aastase tulevase mina finantsilise vabaduse eest. Senikaua, kuni ühiskonnas levib hoiak, et inimene peale 65. eluaastat enam tööturule väga ei kõlba ning seejärel on tal võimalus viskuda riigi abistavatele kätele, jääb meisse sisseprogrammeeritud abitus. Kuritegu.
Nukraid numbreid vaadates ei tundu kuidagi reaalne, et meie generatsioon ilma arvestatava isikliku panuseta vaid riigi kulul kunagi sajaselt Kariibidel võrkkiiges kookosemahla saab libistada. Aga tahaks. Minuvanuste hoiak peab olema ise hakkama saada. Riigipoolset võimalikku tuge peame võtma õnneliku boonusena. Selle kõige juures on noortel üks tohutu pluss – meil on aega valmistuda.
Kardinaalselt teine lugu on juba pensionil olevate inimestega ning üsna pea sinna jääda soovijatega. Neil ei ole olnud meiega võrreldavat stardipositsiooni, tingimusi ega võimalusi. Nende eest tuleb hoolt kanda, neid austada ja lugupudamisega kohelda. Töötavate pensionäride nuhtlemine suuremate maksudega ning senise süsteemi peapealepööramine on aga samm vastupidises suunas. Valimiste eel pensionäridele lubatav ühekordne pensionitõus kuulub samasse ooperisse.
Pensionidest rääkides ei tohi jätta mainimata, et parim sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika. Tugev majandus on kvaliteetse sotsiaalvaldkonna vundament.
Pensioni baasosa tuleb järjepidevalt tõsta, see on elementaarne, kuna elu pidevalt kallineb. Baasosa senisest suuremas mahus tõstmine aitab vähendada erinevusi pensionide suuruses. Samas on oluline säilitada palgakomponent, milles mängib rolli nii palga suurus ehk töötatud ajal ühiskonda tehtud panus kui ka tööstaaž. Ka kehtiv pensionisüsteem peab võtma arvesse inimese panust ühiskonda – meie kõigi heaollu. Teise ja kolmanda samba süsteemi ei ole tark lõhkuda. Küll aga on turvaline arvestada, et tulevikus peab märgatavalt kasvama inimeste endi vastutus ja panus oma finantskindluse ehitamisse.
Lauri Luik
Kiriku ettepanek põhiseaduse muutmiseks nii, et seal oleks eraldi sätestatud abielu kui liit ühe naise ja mehe vahel, on mõnes mõttes neilt eeldatav, kuid sisult tarbetu.
Perekonnaseaduse esimene paragrahv just sellest räägib: abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Seadusandlust ei ole mõtet, ega tohigi, dubleerida, selle peab hoidma võimalikult lihtsa ja arusaadavana.
Perekonnaseaduse esimene paragrahv annab abielule selles kontekstis täieliku kaitse. Põhiseaduski rõhutab paragrahvides 26 ja 27 perekonna rolli olulisust ja riigi kaitset selle üle. Eestis elades pole ma siiani veel kunagi tundnud oma perekonda ja selle olemust kuidagi ideoloogiliselt ohustatuna, ei lapsena ega ka nüüd vanemana.
Mõistan kiriku motiive sel tundlikul, ühiskonda polariseerival teemal seisukohta võtmast, kuid sellisel kujul ei ole sel tiibu, et valimisdebattidesse jõuda. Kui soov oli tõstatada diskussioon kooseluseaduse rakendusaktide üle või sootuks samasooliste abielu teemal, siis läks ilmselt asja ette.
Liigume uuel innovaatilisel kursil. Inimeste elu on nüüd märkimisväärselt lihtsam. Enam ei pea ise nii palju pead vaevama ega otsustama. Nüüd on meil valitsus, kes teeb seda meie eest. Tere tulemast laialijagamismajandusse! See mudel on väga selge ja lihtne. Kõik geniaalsed asjad teatavasti on. Inimesed tuleb päästa piinavatest isemõtlemise ahelatest ning allutada võimalikult tsentraalsele juhtimisele. Võtta tuleb rikastelt ja anda vaestele.
Maailm meie ümber ongi hulluks läinud. Mingid rebelitest isemõtlejad on hakanud ette kujutama, et küll oleks tore elada detsentraliseeritud maailmas, kus kaupade ja teenustega saab vabalt kaubelda, oma peaga mõelda ja ise otsustada, ilma mingi vahemeheta, kes kõike suunab ja otsustab ning lõpuks ka koore riisub. Ei, see on ohtlik trend. Milleks meile mingit detsentraliseeritud jagamismajandust? Mis blockchain? Mis vahemeeste väljajätmine? Trendikas on liikuda trendidele vastupidises suunas. Meil on nüüd kombeks nii, et ka sinna, kus vahemeest ei olnud, tuleb see tekitada. Inimene ei ole ju ometi üksi nii tark kui valitsus või rohelist raamatut lugenud minister.
Mida küll oskaks edukas inimene teha fikseeritud määrast rohkem teenitud rahaga? Üldse on need edumeelsed inimesed ohtlikud. Kipuvad ise asju välja mõtlema ja riigi eest ära tegema. Saavad paganad veel rikkaks. Nii ebaõiglane. Nende liigsest agarusest tulenevat motivatsiooni tuleb kärpida. Õnneks ulatab laialijagamismajandus siin abistava käe – astmeline tulumaks. Mida rohkem astmeid, seda parem, sest siis ei saa keegi täpselt aru. 5000 astet tundub selline ohutu number. See peaks ometi neid keskmisest kõrgemale pürgijaid kammitsema. Alati peab midagi vastu ka andma. Täiendav ajugümnastika maksudeklaratsioonide täitmisel on ideaalne kingitus, sest bürokraatia on laialijagamismajanduse üks lemmiktermineid.
Üldse jääb inimestele liiga palju raha kätte. Ja kui see juhtub, siis võivad nad lolliks minna. Näiteks hakkavad jooma. Seda ei saa riik lubada, sest valitsus teab, et alkohol kahjustab inimeste tervist, rohelises raamatus kirjutati. Seega tuleb tõsta käraka hinda. Siis hakkavad inimesed mõtlema oma tervisele. Eeldada, et selgitustöö ja harimine inimest muuta võiks on ju nii üheksakümnendad. Hoopis kallim hind motiveerib inimesi trenni tegema ja alkost ülejääva raha ökotoitu ning hantlitesse investeerima. Kuigi jah, siin tuleb mängu see halb vaba kaubandus ja neetud Euroopa Liit (EL), ja see Schengen. Sai ju omal ajal sellele jamale vastu seistud, lausa kongress võttis ametliku seisukoha mitte toetada liitumist EL-iga. Mõned edumeelsemad kipuvad valitsuse kiuste läbi hammustama, et EL-is vabakaubandus toimib. Ka need, kelle mõjutamiseks suunatakse vahendeid PBK-sse. Kui alkohol on Eestis poole kallim, siis on nutikam pöörata kastiauto esiots lõunapoole. Paha lugu. Kümned miljonid aktsiisi jääb laekumata. Mitte et eesmärk oli rohelises raamatus soovitatut rakendada, st inimesi vähem jooma panna ning seeläbi aktsiisilaekumisprognoose alandada. Need alanesid ise, ainult selle väikese mööndusega, et inimesed ei tarvita mitte vähem alkoholi vaid ostavad seda mujalt ning varuvad ette. Ja kui ökoloogiliselt kasvatatud kikerherned peavad külmkapis vabastama koha õllele, siis muidugi ei mõjuta see inimesi rohkem jooma. Ega? Parem on ikka tõsta alkohinda ja peita pudelid pimedasse poenurka, ehk siis läheb janusel meelest. No ja need maapoed. Need võiks kõik kinni panna. Kes seal üldse käib? Mingid joodikud ainult, linnapeal teatakse seda värki.
Tsentraalsel majandamisel on veel üks suur pluss. See võimaldab valitsusel teada asju, mida inimene oma piiratud mõttemaailmas ise eales teada ei saa. Kui vabaturumajandus põhineb nõudluse ja pakkumise omavahelisel seosel, siis laialijagamismajandus on targem. Seal tehakse otsused inimeste eest. Näiteks võib vabalt muuta bussiliinid Virumaast Võrumaani kõigile inimestele tasutuks. Lisaks võib lubada ühele liinile kauaoodatud rongiliiklust, samal ajal muutes bussiliikluse sel liinil priiks. Loogiline ju. Selle lõbu maksavad muidugi kinni maksumaksjad ise, eriti rohkem teenivad maksumaksjad, aga mis vahet seal on. Mõiste tasuta pälvib laialijagamismajanduses alati suuri ovatsioone, tõsi, vaid nende poolt, kes saavad. Klassikalises majanduses sellist terminit kahjuks ei eksisteeri.
Ka see pole veel kõik. Laialijagamismajandus võimaldab näiteks minna riigieelarvega allapoole nullnivood. Vanasti nimetati seda defitsiidiks ehk puudujäägiks või siis lihtsalt miinuseks. Laialijagamismajandus tunneb aga terminit allpool nullnivood. Sest see kõlab paremini. Ja kui ta kõlab paremini, siis on ta ju ka fiskaalpoliitiliselt tunduvalt ohutum. Nüüd saab teha rohkem otsuseid tulevaste põlvede arvelt. Mida nemad ka teavad?! Nad pole ju veel sündinudki. Siis on veel hulk inimesi, kes vaatamata sellele, et nad on ületanud mingi müstilise väljamõeldud vanaduspiiri, kipuvad ikka ühiskonda aktiivselt panustama ja tööd tegema. Mida nad ometi mõtlevad?! Oot, see on ju see sihtgrupp, kellele tuleb katteta raha juurde lubada. Paneme 100 eurot! Ei, vist liiga palju, makse ei laeku nii hästi. No okey, paneme 70. Siis peaks olema mõneks ajaks rahu majas, vähemalt järgmise aasta märtsini. Tehtud! Aga millega seda katta? Hmm… töötavatelt pensionäridelt sai juba võetud. Kust veel? Alkoholi enam Eestist ei osteta, seda pole mõtet torkida … Aga võtaks siis pangad ja teised ettevõtjad ette. Need suplevad ju alati rahas ning pealegi pole neil mingit seost laialijagamismajandusega, raha tuleb ju raamatupidaja käest või ATM-ist …
Eesti Koolispordi Liit ja Eesti Ujumisliit kingivad eeskuju ja väärtuskampaania „Aga mina oskan ujuda” raames Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks ujumise õppevideod.
Ujumisoskus on eestlastele kui mereäärsele rahvale elementaarne liikumisoskus, mille omandamisel saab turvaliselt tegeleda veel paljude teiste vee ja veekogudega seotud tegevustega. Lisaks annab ujumisoskus juurde tervist ja turvalisust. Mida varem ja paremini inimene ujuma õpib, seda kasulikum on.
Kogenud õpetaja Bruno Nopponen koos õpilastega tunniks valmistumas
Koolispordiliidu ja Eesti Ujumisliidu koostöös valminud seitsmes õpetlikus videos käsitletakse enese päästmist vees ning õpetatakse selili-ja krooliujumist. Videodes jagavad teadmisi ja oskusi kogenud ujumisõpetaja ja treener Bruno Nopponen ja olümpialootusestnoorujuja Armin Evert Lelle. Peale põhiliste algõpetuse oskuste, nagu sukeldumine, hõljumine ja libisemine, omandamist on need videod toeks nii õppijatele kui ka õpetajatele.
Eesti Koolispordi Liidu presidendi Lauri Luige sõnul on antud programmi eesmärk aidata koolinoorel ja ka õpetajal end paremini kehalise kasvatuse tunniks ette valmistada. „Kui teoorias asi selge, saab ujumistundi senisest tulemuslikumalt kasutada. EKSL-i eesmärk on aidata kaasa koolinoorte tervislike ja sportlike eluviiside arendamisele,“ sõnas Luik.
Eesti Ujumisliidu (EUL) president Karol Kovanen lisab, et valminud ujumisvideod on EUL-i üks tegevustest seoses eeskuju ja teavituskampaaniaga „Aga mina oskan ujuda“, mille läbi Eesti Ujumisliit (EUL) soovib kinkida Eestile 100 aasta juubeli puhul lapsed, kes oskavad ujuda ja väärtustavad ujumisoskust tervisliku eluviisi ühe osana.
Siin kõigile vaatamiseks ja tutvumiseks õppevideod.
Linnapea Urmas Sukles 13.11.2017
ARUPÄRIMINE
Seoses Haapsalu turuga on meil linnavalitsusele järgmised küsimused:
Turu lammutamine
Lammutusjärgne tegevus
Finantsid
Katrin Rannamäe ametist vabastamine
Urmas Koppe
Lauri Luik
Esiteks tänan kõiki Haapsalu inimesi, kes käisid valimas ja oma arvamust avaldasid. Valija tahe on demokraatlikus ühiskonnas püha ning väärib austust.
Olen alati asjaajamistes katsunud hoida konstruktiivset ja mõistlikku joont, nii plaanin ka Haapsalu linnavolikogus tööle asudes käituda. Üks asi tuleb aga enne puhtalt lehelt alustamist ära klaarida, sest nii on õige. Jätsin selle kirjatüki teadlikult valimistejärgsesse aega, kuna ei soovinud lisada vürtsi märtrioreooli võtjatele, eesotsas Urmas Suklesega, kes erakonnale selja pöörasid ja avalikkusele moonutatud juttu esitasid.
Musta pesu avalik pesemine pole ilus, seetõttu hoidsime oma selgitused emotsioonitud ning konkreetsed. Vastaspool käitus erinevalt, mängides lolli ja kuritarvitades emotsioone. Jätkuvalt kehtib põhimõte, et reformierakondlane kandideerib Reformierakonna nimekirjas, mitte selle vastu. Kui erakonna nimekiri ei kõlba, pole ka see probleem. Õige mees astub sellisel juhul erakonnast ise välja. No ei saa nii, et kapten hüppab üle parda ning pärast on solvunud, miks laev ilma temata edasi sõitis ega läinudki põhja.
Olen täiesti päri, et inimesi ei huvita mingi erakonnasisene saagimine. Ei peagi huvitama. Aga mind, kes ma olen ühes Suklesega erakonnas 2000. aastast Haapsalu ja Eesti heaks töötanud, puudutas see rängalt. 2017. aasta alguses sai enam-vähem selgeks, et Reformierakonna Haapsalu piirkonna juht Sukles plaanib valimistel välja tulla erakonnaga konkureeriva nimekirjaga. See polnud omade jaoks üllatus, kuna viimastel aastatel on Sukles korduvalt esinenud erakonnavastaste väljaütlemistega, mis päädis 2015. aasta riigikogu valimistel koguni sellega, et ta soovitas meie peamise poliitilise rivaali Keskerakonna valimislehes hoopis Jaanus Karilaidu valida. Neid näiteid on veel.
Sukles lõi pretsedendi, kui piirkonnajuhina otsustas erakonna vastu oma nimekirja teha ning välistas osade erakonnakaaslaste kandideerimise selles liidus, antud juhul erakonna Ridala piirkonna juhi Reimo Nebokati ja maakonnajuhi ehk minu. Õigustus selleks on juba Suklese suust kõlanud – et saada rohkem hääli ja säilitada oma positsioon. Vaadates valimistulemust, kandis see kaalutlus sel korral vilja. Oleks kandnud ka siis, kui teda erakonnast välja poleks arvatud. Ma respekteerin kõrgelt Suklese valimistulemust, kuid ei austa absoluutselt tema reeturlikku käitumist.
Aasta algusest saadik proovisime Suklest veenda, et üheskoos edasi minna oleks kõige mõistlikum. Kõik osapooled teadsid, et erakonna vastu kandideerimine tähendab erakonna põhikirja punkti 10.1 lg 5-ga vastuollu minekut ning sellega erakonnast lahkumist. Põhikiri sätestab, et erakonna liige on kohustatud mitte osalema mistahes grupi, ühenduse või organisatsiooni töös, mille eesmärgid või tegevus on vastuolus erakonna programmiliste põhimõtetega. Erakonna vastu tehtud valimisliit, milles keelatakse osadel erakonnaliikmetel kandideerida, on seda kõige ehedamal kujul.
Samal ajal, kui Sukles valimisliitu kokku pani, kandideeris ta Hanno Pevkuri meeskonnas erakonna juhatusse. Hanno võitis ja mõned nädalad hiljem kutsusime kokku koosoleku, kuhu tuli ka Suklese toetatud Reformierakonna esimees Pevkur, et veenda Suklest ikka omadega jääma. See ei aidanud. Ei aidanud ka erakonna peasekretäri Tõnis Kõivu pöördumine ega meie palved. Poole aasta vältel proovisime erakonnakaaslasi korduvalt veenda, nii vestlustes kui kirja teel, aga asjatult. Rõhutasime, et erakonna vastu kandideerimine on kohaliku organisatsiooni lõhkumine ning see on erakonnale halvim, mis juhtuda saab. Kahjuks jäid kõik osalised endile kindlaks. Suklese esialgne lubadus võtta oma nimekirja vaid kaheksa Haapsalu volikogu Reformierakonna fraktsiooni liiget kulmineerus sellega, et kokku meelitati oma ridadesse 21 eelnevalt Reformierakonna nimekirjas kandideerinud inimest. Kaheksa nendest kuulusid erakonda.
Siiski leidus neid, kes ei olnud nõus oma meeskonda hülgama. Nii moodustus Reformierakonna nimekiri, mille liikmed olid veendunud, et erakonna põhikirjast tulenevad otsused on valijate ja lojaalsete erakonnaliikmete suhtes aus enne valimisi ära teha. See aitas vastata ka inimeste küsimusele – mis vahe on Reformierakonnal ja valimisliidul Hari.
See lugu tuli ära klaarida, kuna ebaõiglane on olnud kuulda endiste erakonnakaaslaste jutte sellest, et keegi on neile liiga teinud ning nad tunnevad end solvatuna. Laske neil end solvatuna tunda, kelle te reetsite. Nagu öeldud, mina alustan Haapsalu linnavolikogus tööd puhtalt lehelt. Selle kirjatükiga jätan toimunu seljataha. Soovin oma kodulinnale tuult tiibadesse ning teen kõik endast sõltuva, et Haapsalust saaks kasvava elanikkonnaga, kiirelt arenev ja maailmas tuntud kuurort, kus inimestel on hea elada, töötada ning oma perekonda kasvatada.
Lauri Luik
Rahvas on rääkinud. Respekt. Olen valijate tahet alati austanud. Suur tänu, head Ridala ja Haapsalu inimesed, kes meid toetasite. Sügav kummardus Reformierakonna meeskonnale, põhimõtteid ei saa unustada. Reformierakond jätkab Haapsalu eest seismist. Kohtume volikogus. Seniks aga, hoidke oma tervist!
Kasvult väike, kuid vaimult ja võimult tohutu; olemuselt üdini elurõõmus, aga sisult surmtõsine; pehme ja sooja käepigistusega, kuid ülimalt tugeva tahtejõuga ning haruldaselt julge. Oma väljendustes lihtne, mõtestatuses aga sügavam kui ookean. Selline on ehk tänapäeva kõige imetletum ja vahetum juht maailmas – Tenzin Gyatso.
Foto: Artur Talvik
Dalai-laamaga kohtumine on alati erakordne ja sügavalt puudutav kogemus. Esimest korda õnnestus mul temaga kohtuda 2011. aastal Tallinnas, mil ta külastas riigikogu ja pidas avaliku loengu. Läinud pühapäeval kohtusime taas, sedakorda Riias, kus tema pühadus oli kolmepäevasel ringreisil. Eesti parlamendi Tiibeti toetusrühmast olime Andres Herkeli ja Artur Talvikuga kolmekesi, Sven Grünberg teejuhiks.
Balti rahvastega on Tenzin Gyatsol eriline side, sest me mõistame, kuid ennekõike tunnetame ehedalt seda, mille eest ta võitleb ning millele ta on kogu oma elu pühendanud – see on vabadus ja rahu. Vabaduse tõelist väärtust tunnetab vaid see, kellelt see on kord võetud. Meil ei ole kunagi olnud tarvis teineteist veenda, baltlased mõistavad tiibetlasi lennult. Mõistavad tegelikult isegi need, kes seda teatud põhjustel välja ei soovi näidata.
Minu jaoks jäi dalai-laamaga kohtumiselt kõige enam kõlama tema palve: “Mis sest, et Tiibet on väike ja Hiina tohutu suur, palun ärge unustage meie väikest Tiibetit.” See võtab hästi kokku kõik selle, millele ta on oma elu pühendanud. Südantsoojendav oli kuulda, et ta lootus lähitulevikus paranevate suhete üle Hiinaga oli niivõrd entusiastlik. Ei looda nad ju iseseisvumist, pigem Tiibeti kultuuri, keele ja tavade hoidmist ning kaitsmist, iseolemise võimalust.
Kes on dalai-laama tekste lugenud või kõnesid kuulanud, need teavad, kui sügavat tähendust omavad tema sõnad. Need ei ole pelgalt teoreetiline budistlik õpetus paremast maailmast vaid kogetu ja läbi elatud tarkus õnneliku ning küllusliku oleviku nautimiseks. Kuulates tema sõnavõtte tekib soov kõik lausutu kirja panna, sest igast fraasist saaks moodustada aforismi. Näitena üks mitmetest tarkustest, mida ta jutu sees meiega jagas: “Tõe jõud on kaugele vaadates kõige tugevam.” Nii lihtne, kuid samas erakordselt vägev ja sügav.
Kuigi paljud on dalai-laamale omistanud lausa müstilisi võimeid, mida ma ei soovikski kahtluse alla seada, on ta minu arvates eelkõige üks tark, siiras, hea ning elukogenud mees, kes on suutnud leida armastuse, rahu ja tasakaalu endas ning levitab seda kõikjal, kuhu satub, nagu valgust.
Lauri Luik
Ühineva Ridala ja Haapsalu lähituleviku peamine küsimus on elanike arvu kasvule pööramine. Selleks, et inimesed tahaksid Haapsallu tulla, siin elada ning oma peret kasvatada, peavad meil olema hästi tasustatud töökohad. Töökohtade küsimus osutus prognoositult ka üheks peamiseks arutlusteemaks Altmõisas toimunud linnapeakandidaatide debatil. Mida saab omavalitsus teha, et motiveerida ettevõtjaid Haapsallu uusi kõrgepalgalisi töökohti looma?
Liialt tihti kiputakse avalikus sektoris eraettevõtjate tööpõllule. Haapsalus on näiteks üheks mureks linna poolt pakutavad majutusteenused, mille hinnaga on ettevõtjatel raske konkureerida. Omavalitsuse ülesanne peab olema ettevõtjatele soodsate tingimuste loomine uute töökohtade siia meelitamiseks. Linn peab olema ettevõtjale koostööpartner, mitte konkurent.
Ridala ja Haapsalu ühinemine loob ettevõtluse arenguks sootuks uued võimalused. Kiiresti arenev Uuemõisa, Kiltsi tööstusala, aga ka armsad väikesed Ridala külad, sadamad ning osa Matsalu looduskaitsealast saavad sügisest olema linna koosseisus. Neid kõiki tuleb oskuslikult rakendada siinse ettevõtluse arendamise vankri ette. Turismisektoril on Läänemaal jätkuvalt oluline ja kandev roll, kuid senisest enam tuleb rõhku pöörata infotehnoloogiaettevõtete siia meelitamisele. IT kui kiirelt arenev, innovatiivne ja hästitasutatud valdkond sobib olemuslikult ühineva Haapsaluga väga hästi.
Omavalitsus saab toetada ettevõtjaid oma äri Haapsallu rajamisel näiteks läbi kommunikatsioonidega liitumise soodustamise ja soodsa asukoha leidmise. Igapäevaselt liigub Haapsalu ja pealinna vahel üle tuhande inimese, väga paljud on aga töö tõttu sootuks Tallinnasse ära kolinud. Seetõttu näeme kaugtöövõimaluste taristu arendamises üht võtmekohta inimeste koju tagasi meelitamisel. Meil on eeskujulikud haridusasutused – riigigümnaasium, kutsehariduskeskus ja ülikooli kolledž – nendega koostöös tuleb välja töötada siinset ettevõtlust toetavad õppekavad. Ettevõtja peab leidma kvalifitseeritud tööjõudu kohapealt.
Koostöö Vabariigi valitsuse ja parlamendiga on samuti oluline. Tulumaksumäära teatavas vahemikus ise reguleerimine on üks võimalus omavalitsuse atraktiivsuse tõstmiseks. Riigiastuste siia meelitamisel tuleb teha senisest tõsisemat tööd, valitsuse otsus suunata tuhandest riigitöökohast Läänemaale vaid seitse on huumoriruubriigist. Uute riigiasutuste Haapsallu meelitamisega kavatseme linnavalitsuses jõuliselt tegeleda. Valitsusel on ka oluline roll otsustamisel, kas ja millal tuleb Haapsalu raudtee. Kaasaegne transpordiühendus pealinnaga on meie arvates elementaarne, et siinne ettevõtlus areneks.
Läänemaa arenduskeskuse ja linna oskusteavet kasutades tuleb senisest enam olla ettevõtjatele toeks Euroopa struktuurivahendite taotlemisel ning keerulisest bürokraatiarägastikust läbi murdmisel. Ridala väikesed külad, kaunid sadamad ning võrratu Matsalu looduskaitseala omavad tohutut potentsiaali, mille avamiseks saab omavalitsus koostöös turismiinfokeskusega kohalikele ettevõtjatele toeks olla, aidates neid reklaamida ning suhtlusvõrgustikke luua. Haapsalu sõpruslinnasid tuleb pelgalt reisimise asemel senisest praktlisemalt ära kasutada – sealsed ettevõtjad tuleb kohalike ettevõtjatega ära siduda.
Kaasaegse jagamismajanduse tugevusi, eelkõige säästlikkust ja operatiivsust, annab Ridala ja Haapsalu hüvanguks ära kasutada. Väiksemates kohtades saab näiteks sedasi aidata kaasa inimeste liikumisvõimaluste parendamisele, aga ka soodsate majutusvõimaluste pakkumisele meid külastavatele turistidele.
Teeme nii, et edaspidi keskendume positiivsele programmile ja räägime teemast, mis Ridala ja Haapsalu inimesi tegelikult huvitab – need on meie teed ja tänavad.
Head teed on üheks eelduseks, et meil oleks ühinevas Haapsalus hea elada. Peamine külastushooaeg möödus meil linnas küll kahjuks teedelappimise tähe all, kuid vaatamata ebamugavustele on osa kohutavaid teelõike nüüd esinduslikus kuues. Tõsi, ajastust saanuks ka paremini valida.
Palju on aga veel tarvis teha. Eks teede-tänavatega olegi selline paratamatu lugu, et kui üks ots valmis saab, on teine juba lagunenud. Kuid kindlasti saab teederemonti senisest veelgi paremini kavandada ja targemalt realiseerida.
Iga suuremahulise tegevuse aluseks on põhjalik ja pikaajaline tegevuskava. Nii tuleb ka teede ja tänavate rekonstrueerimiseks koostada konkreetne plaan objektidest koos maksumuse ja kuupäevadega.
Esmajärjekorras tuleb viia mustkatte alla koolibussiliinide teed. Tallinna maantee ja Metsa tänava äärsed ning Uuemõisas asuvad kõnniteed tuleb kiiremas korras kasutuskõlblikuks teha. Selleks, et kõnniteede renoveerimine ei jääks venima, kavatseme parandada vähemalt ühe kilomeetri kõnniteid aastas.
Kes on sõitnud Haapsalust Pullapääle, see teab, miks oleme prioriteetide hulka tõstnud ka Ungru tee.
Altmõisas toimunud linnapeade debatil tõstatus ühe teemana ka kergliiklusteede küsimus, sest Ridala inimestele lähevad need rohkem korda kui kesklinna reguleeritud ristmik. Kindlasti tuleb lähiaastatel leida vahendid, et rajada Haapsalust Jõõdresse kergliiklustee, mis on jalakäijate ja ratturite turvalisuse huvides kriitilise tähtsusega.
Haapsalu rannapromenaad on üks kuurorti visiitkaarte, mistõttu tuleb aktiivselt otsida võimalusi kergliiklustee pikendamiseks Aafrika rannast Uuemõisa pargini.
Ridala ja Haapsalu ühinemisest peavad võitma mõlemad osapooled. Ka maapiirkonna teede ja tänavate ehitus ning hooldus peab säilima samas mahus eelnevate aastatega.
Lauri Luik
