“27 klubiga” on taas liitunud üks elu hammasrataste vahele jäänud õnnetu hing- Amy Winehouse.
Ometigi õnnestus tal selle ahtakese elu jooksul tõusta üheks tänapäeva tuntumaks, omanäolisemaks ja andekamaks (nais)artistiks. Nii nagu õnnestus juba eluajal legendiks saada Kurt Cobainil, Jim Morrisonil või näiteks Jimi Hendrixil. Mulle meeldis kõigi nende looming. Kuid siiski. Kõigest 27 aastat elu, pool sellest teadlikku, millest enamuse moodustas olemine kuskil taeva ja maa vahepeal.
Arvata võib, et sellises avalikkuse tähelepanus ning taolise koormuse all töötamine on raskem kui enamik arvatagi oskab, kuid milleks siis üldse kõik see…
Kuulsus ja raha ning ausambad on väga toredad asjad, kuid kindlasti ei kaalu need üles ELU tegelikku väärtust.
Kõik tahavad jätta endast märke, üks hull soovib koletu veretööga ajalukku minna, teine oma igavikulise muusikaga, kolmas mõne eluohtliku rekordiga- seda kõike oma elu hinnaga. Kuid mis tähtsust on sellel siis, kui sind enam ei ole?
Kas on mõtet elada 27 aastakest, põleda pool sellest kui säraküünal ning siis lihtsalt kustuda? Kas see on eeskuju, mida maailm vajab? Kas palju kuulsust, narkot ja raha on see, mis annab elule mõtte? Kas meid on selleks siia loodud? Kas muud moodi ei saagi mägesid liigutada?
Ma hindan inimesi, kes põlevad ereda leegiga, kuid kütuseks ei pea olema alkohol ja narkootikumid ning ereda leegi kustutamine, eriti veel enda poolt on minu arvates argpükslik tegu. On palju positiivseid näiteid inimestest, kes säravad ja elavad seejuures õnnelikku, tervet ning täisväärtuslikku elu sadakond aastat. Kui juba sünnitud, siis elada sajaga ning saja aastaseks!
Olen veendunud, et meid on loodud siia arenema, saavutama aina uusi ja uusi tippe, täitma oma eesmärke ning tegema maailma paremaks. Mõnel on tipud kõrgemal, teisel madalamal. Ja nii peabki olema. Mõni tõuseb megastaariks, teine vallutab oma isiklikke kõrgeid tippe tagasihoidlikumalt. Kuid kindlasti ei ole me loodud selleks, et endalt elu võtta või seda teadlikult ja tahtlikult õõnestada. Elu, mida me ise pole endile kinkinud.
www.amywinehouse.com
Ükskord päikesetõusu vaadates hakkasin mõtlema elu peamistele väärtustele, ELU MÕTTELE. Pannes esikohale selle, milleta elu oleks võimatu, teisele kohale olulisuselt järgneva jne, jõudsin ma järgmisele järeldusele:
1. tervis
2. õnn
3. vabadus
4. armastus
5. tarkus
6. jne
Ma olen aru saanud, et need elemendid on ajas teataval määral muutuvad, kuid mida ettepoole me liigume, seda asendamatumaks põhiväärtused muutuvad. Loetlesin 5 peamist väärtust, mis minuealisel (enam vähem “27 klubi” potentsiaalsel liikmel) võiks top listis olla. Kohe kuidagi ei mahu esiviisikusse elupõletamine, alkohol ja narkootikumid. Mingil etapil võivad viisikusse tõusta ka kuulsus ja raha, kuid mitte jäävalt ning elu hinnaga.
Vaadates viimast liitunut on mul tunne, et esimesest minu poolt loetletud elu põhiväärtusest oli too üpris kaugel. Usun, et kolmanda väärtuse osaliseks aitas kahetsusväärsel kombel saada üks nendest “väärtustest”, mis minu loetelust välja jäi. Ja kui vaadata seda õnnetut elu kõrvaltvaataja võhikliku pilguga, siis mulle tundub, et ka minu 4. ning 5. väärtus olid sel inimesel olemata. Kokkuvõtlikult läks varalahkunud superstaar pea kõigist minu põhiväärtustest suure ringiga mööda. Huvitav, milline oli tema top 5?
Mul on südamest kahju, et oleme kaotanud ühe väga andeka noore inimese, kes muutis maailma, puhaku ta rahus.
Kuid ta kinkis meile ühe väga hea õppetunni, millest kõik (eriti need, kes pole “27 klubi” ealiseks veel sirgunud) peaksime õppima. Elu eesmärk on palju laiem kui 27 aastat kuulsust ja palju raha (mis on joovastatud alkoholist ja puuderdatud kokaiiniga). Jõukuse ja kuulsuse saavutamine on meie võimuses ning miks mitte sinna poole püüelda, kui hing ihkab, kuid seejuures ei tohi unustada elu põhiväärtusi: tervist, õnnelik olemist, vabadust, armastust, tarkust jne. Narkootikumid on nõrkadele, tegijad elavad tervislikult!
