2012. aasta riigieelarvet tehes oli üheks enim emotsioone tekitanud teemaks õpetajate palgad. Ilmselt ei pea kedagi veenma selles, et need võiksid olla kõrgemad. Nad on ju inimesed, kes õpetavad meie lapsi- Eesti tulevikku. Antud valguses on pedagoogide palganõudmised täiesti põhjendatud ning nagu haridusminister ka rõhutanud on, ta tegeleb sellega, et 2013. aastal vastavad vahendid hariduse valdkonna seest ka leitaks. Kuid juba täna võib pedagoogist vanempedagoogiks tõusnud õpetaja teenida 15% palgalisa.
Üldhariduskoolide õpetajate arv 2010/2011 õppeaastal oli Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel ca 14400. Nendest 497 oli ametijärguta, 889 noorem-, 2325 vanempedagoogi ning 429 pedagoog-metoodikut. Lõviosa meie õpetajaskonnast moodustavad seega pedagoogid- 10252.
Rääkides kvalifikatsioonist haridustaseme järgi (õa 2009/2010), peab tõdema, et ca 9900 õpetajat omab bakalaureuse-, 1700 magistri- ning 50 doktorikraadi. Ülejäänud 3000 on omandanud muu haridustaseme. Võrdluses üheks maailma parima haridussüsteemiga riigiks peetava Soomega on meil veel arenguruumi, sest seal on üldhariduskoolide õpetajatel valdavalt minimaalselt magistrikraad. Kuid see-eest on ka palgaerinevused üpris suured ning õpetajaamet ühiskonnas tunduvalt prestiižsem. Nii et meil on kuhu püüelda.
Õpetajate töötasu alammäärad on alates 2011. aasta jaanuarist järgnevad: noorempedagoog 608, pedagoog 644, vanempedagoog 736 ning pedagoog-metoodik 888 eurot kuus. See tähendab, et kui õpetaja täidab ära vanempedagoogi nõuded, on tal õigus 15%-liseks palgatõusuks. Arvestades tänast pedagoogide osakaalu, on sihtgrupiks valdav osa kogu õpetajaskonnast. Leian, et seda võimalust võiks ja peaks aktiivsemalt kasutama. Mitte ainult selle pärast, et saada rohkem raha, vaid pigem seetõttu, et ka ise veelgi enam silmaringi laiendada ja areneda.
Tean omast käest, et nõuete täitmine on omajagu tüütu ja bürokraatlik protsess, kuna mu vend selle kadalipu äsja läbis. Lisaks eeldab see kolme aastat pedagoogi tööstaaži, erinevatel koolitustel osalemist, artiklite kirjutamist, õpilaste täiendavat juhendamist, noorteühingute juhatamist jms. Kokkuvõtlikult päris palju erinevaid klassiväliseid lisategevusi. See pole väga lihtne, kuid samas ei ole ka ülemäära keeruline, et selle poole püüelda.
Üks tahk on tasustamine, kuid sellega on otseselt seotud ka õpetajate töökoormus, millega tuleb kiiremas korras samuti tegeleda.
Ei ole saladus, et määruses fikseeritud 35-tunnised töönädalad kipuvad tihtilugu venima 50 tunniseks. Keegi ei küsi, mis ajast õpetaja kodu- ja kontrolltööd ära parandab, järeleaitamistunde annab või klassiväliseid ettevõtmisi organiseerib, peaasi, et ta seda teeb. Teinekord kiputakse seda tegema ka nädalavahetuste arvelt. See ei kõla kuigi normaalselt. Olukorra parandamiseks tuleb tänane süsteem kriitilise pilguga üle vaadata, kaasa arvatud õppekava ja sellega seonduv ning välja töötada senisest selgem ning kindlapiirilisem töökoormuse arvestamise ja kompenseerimise metoodika.
Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
