Selliseks on kujunenud minu saak viimaste aastate jooksuvõistlustelt. Võrreldes venna Marguse medalimassiiviga on see muidugi naeruväärselt väike ja võrreldamatu kogus, kuna tema võidud pärinevad kas Eesti meistrivõistlustelt või veel suurematelt jõukatsumistelt, minu omad aga pelgalt rahvajooksudelt. 
Tõele au andes tuleb siiski nentida, et ka minu kollektsioonis on üks kohalik tiitlivõistluse medal- see on Eesti noorsoo meistrivõistluste pronks aastast 2003, distantsiks 3000m takistust.
Rahvajooksumedalid on pigem suveniirid, mis meenutavad ilusaid aegu ning taasloovad vahvaid emotsioone rajalt. Nende kogumine pole eesmärk omaette, kuid kindlasti teeb kaelariputatud autasude vaatamine meele rõõmsaks, annab jõudu ja suurendab motivatsiooni.
Näiteks selle aasta Nõmme-Harku metsajooksu pronksmedalil on “rääkida” oma lugu. See tuletab meelde, et sel päeval oli Nõmmel paks (esimene)lumi maas, joosta tuli buraani poolt sisse sõidetud suusarajal.
Meenub, kuidas mu jalg vajus igal sammul sügavale lumme. Hästi on ettekujutatav ka valu, mis läbis hüppeliigest ohtlikul libastumisel, kui laskusin järsult mäelt. Medal “jutustab” ka raskushetkedest 12. km, kus finišini jäi veel lõputuna tunduv viiendik distantsist ning Ahto Tatteri pikkade sammude kõminast kaugel seljataga, kes lõpuks röövis mult hõbeda. Aga eelkõige meenutab see võit mulle rõõmu- ja õnnetunnet, mis valdas mind, kui ületasin finišijoone ning teadvusesse jõudis, et olin teinud enda kohta väga hea jooksu 🙂
Lauri Luik
www.lauriluik.ee
Vaata ka:
https://twitter.com/lauriluik
http://www.facebook.com/lauriluik
