Koolireformi kavandades peaksime koolivõrgu korrastamise kontekstis rääkima pigem liitmisest kui lahutamisest. Selleks, et aina väheneva õpilaskonnaga üldhariduskoolide võrgustik oleks elujõuline ja jätkusuutlik, peame alustama elujõuetute koolide inventuurist ning nende liitmisest elujõulisteks ning kvaliteetseteks üldhariduskoolideks.
Üldhariduskoolide õpilaste arv on viimase 9 aastaga vähenenud 200 000-lt alla 150 000, mis teeb aastaseks õpilaste vähenemiseks keskmiselt 6000 kooliealist. Need numbrid näitavad, et tänase koolivõrgu tulevik pole kõige helgem.
Õpilaste arvu kiire vähenemine sunnib meid koolivõrgu optimeerimise nimel jõuliselt tegutsema, mis on ka riigikogus menetletava põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse üks eesmärke. Oluline on tagada tugev põhikoolide võrgustik (põhiharidus kättesaadav võimalikult kodukoha lähedalt) ja mitmekesiseid valikuvõimalusi pakkuvad gümnaasiumid.
Teine variant on vaadata kõrvalt, kuidas koolivõrk loomulikul teel õpilaste arvu kiire kahanemise tulemusena kokku variseb. Viimase variandiga kaasa minnes võib juhtuda, et lisaks jõuetutele koolidele surevad välja ka hetkel veel elujõulised koolid.
Peame endile aru andma, et aina vähenev õpilaste arv paneb varem või hiljem karmi valiku ette kooli pidajad ehk kohalikud omavalitsused. Mõnekümne õpilasega gümnaasiumite pidamine on kahjulik majanduslikus mõttes ning ohtlik hariduse kvaliteedi seisukohalt vaadates. Jätkusuutmatud koolid tuleb liita jätkusuutlikeks.
Liites ei tohi unustada aga seda, et koolid näiteks äärealadel ei allu päris samadele reeglitele, millele linnakoolid (nt koolitee pikkus jms). Ida-Virumaa koolivõrku ja ka nt saari tuleks eraldi käsitleda. Selles valguses tuleb liites olla ettevaatlik ja kaalutlev, tuginedes ministeeriumi vastavatele analüüsidele (mis arvestavad õpilaste arvu vähenemist, õpilasrännet, tõmbekeskusi jms).
Majanduslikku kokkuhoidu ja hariduse kvaliteeti silmas pidades ei tekita koolivõrgu korrastamise vajadus ilmselt suuri kahtlusi. Küll aga on tekitanud palju meelehärmi ja küsimusi kooliastmete kohustuslik lahutamine.
Alles seejärel, kui koolivõrk on korrastatud nii, et igas Eesti maakonnas on tugevad ja elujõulised üldhariduskoolid (mis vastavad ministeeriumi poolt kehtestatud üldhariduskoolide nõuetele), võiks omavalitsused ise kaaluda, kas kooliastmete lahutamine on vajalik (positiivne näide Hugo Treffneri Gümnaasiumi näol) või mitte, arvestades seejuures oma piirkondlikke vajadusi, võimalusi jms.
Enne lahutamist on oluline kaaluda, ehk on hariduse kvaliteeti silmas pidades kohati mõistlikum jätta põhikooli ja gümnaasium hoopis kokku.
Võtame näiteks Haapsalu. Leian, et tänane süsteem, kus linnas konkureerivad omavahel kaks gümnaasiumit- Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium (progümnaasium ehk 7.-12. klass) ja Haapsalu Gümnaasium (1.-12. klass), toimib eluterves konkurentsis, mis omakorda tagab parema hariduse kvaliteedi.
Kui aga lahutada põhikooli osad gümnaasiumist ning moodustada seeläbi üks suur põhikool ja eraldi gümnaasium, kaoks ka konkurents kahe gümnaasiumi vahel ning seeläbi väheneks ka õpilase valikuvõimalused.
Rääkides Läänemaast, on tulevast koolivõrku kavandades vaja silmas pidada seda, lisaks Haapsalu gümnaasiumitele säiliks ka vähemalt üks tugev gümnaasium väljas pool linnalist piirkonda. Seejuures peab arvestama, et õpilaste koolitee ülemäära pikaks ei kujuneks ning et hariduse kättesaadavus ei halveneks.
Soovides tagada Eesti hariduse kvaliteedi tõusu, kättesaadavust ning jätkusuutlikkust, on oluline optimeerida ja korrastada tänane koolivõrk. Põhikooli ja gümnaasiumi kooliastmete lahutamine jäägu piirkondlikest vajadustest, oludest ja kvaliteetse koolihariduse eelduseks olevatest kriteeriumitest lähtudes koolipidaja otsustada.
Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
