Lugu Postimehes 26.07
Kui soovime, et pärast koolivõrgu korrastamist säiliks asustus ka väiksemates Eesti kohtades, on tähtis, et koolivõrgu ümberkorraldamist kavandataks käsikäes riigireformiga.
Koolitransport ja õpilaskodud on seejuures võtmetähtsusega. Samas peab alaealise inimese perest eemale saatmine ning õpilaskodusse paigutamine olema hädavariant.
Juunis külastasin Kolga kooli Kuusalu vallas, kus arutlesime hariduselu tuleviku üle. Selge on see, et kui mõnest väiksemast kohast kaob keskkool, siis on oht, et ühes õpilastega lähevad ka maksumaksjatest lapsevanemad.
Kui kaob gümnaasiumiaste, võib juhtuda, et on vaid aja küsimus, mil kaob lastepuudusel ka põhikool jne. Seda seetõttu, et vanemad soovivad panna lapse sellisesse kooli, kus ta saaks läbida kõik 12 klassi.
Ühes Kuusalu valla haridusinimestega tõdesime, et koolireformi kavandamine käsikäes haldusreformiga on hädavajalik säilitamaks elu ka väljaspool linnu. Seetõttu on tähtis, et koolide liitmist ja lahutamist ei mindaks tegema Exceli tabeliga, vaid piirkondlikke eripärasid arvesse võttes.
Raplas, Lihulas ja Kullamaal tõstatati küsimus, millised piirarvud ja kriteeriumid riik gümnaasiumite pidamiseks kehtestab. Oleme fikseerinud kolme õppesuuna nõude (mille otstarbekus on möödahiilitavuse tõttu küll kahtluse alla seatud), kuid endiselt on ebaselge, milline on õpilaste piirmäär, klassitäituvuse normid jm tingimused, mille puhul riik gümnaasiumihariduse andmist rahastab. Kas need piirmäärad on kõigile samad või on ka seal teatav mänguruum?
Eraldi küsimus on kooliastmete rahastamise lahutamine. Suur osa omavalitsusi finantseerib gümnaasiumeid praegu n-ö põhikoolide arvelt. Ega see ilus ole, aga kui koolipidaja leiab, et põhiharidus selle all ei kannata ning nii suudetakse tagada ka gümnaasiumiharidus, siis ei tohiks vägisi kätt ette panna. Fakt on see, et gümnaasiumile makstakse kohtadel peale niikuinii.
Omavalitsused saavad hästi aru, et kümne õpilasega keskkooli pidamine pole mõistlik. Samuti ei loo nad illusioone, et riik selle kinni maksaks. Kuid kindlasti peab säilima võimalus ka piirarvust väiksemat gümnaasiumi pidada, kui selleks leitakse omadest vahenditest võimalused ning täidetakse kvaliteedinõuded. Lisaks on oluline, et ka edaspidi otsustab ennekõike koolipidaja, kas gümnaasium ja põhikool lahutada, reorganiseerida vms.
Samas soovitakse konkreetsust. Ollakse väsinud elamast pidevas sulgemishirmus ja teadmatuses. Õpetajad ja koolijuhid ei saa keskenduda oma põhitööle, kui pidevalt tuleb muretseda, kui kauaks meid siin üldse on. Samuti ei saa pidevas peataolekus teha pikemaid plaane õppetöö arendamisel. Arvan, et õpetajate palgatõus on tähtis, kuid tegelikult veelgi olulisem on, et kindlust antaks konkreetse ajagraafiku näol.
Leian, et Jaak Aaviksoo peab koos Siim-Valmar Kiisleriga paberile panema graafiku, kuidas haridus- ja haldusreform koos rakenduvad, millised muudatused tuleb selleks teha, kes kui palju maksab, millal muutused rakenduvad jne.
Arvesse tuleb võtta, et järgmisel aastal on kohalikud valimised, mis annab meile kaks valikut – teha seda kohe ja konkreetselt või oodata, kuni valimised möödas.
