Täna hommikul põrkasin tänaval kokku korstnapühkijaga. Vanust julgelt üle kuuekümne, hall habe ees, lai naeratus näol. Lahke ja hea jutuga.
Nii stiilipuhast juhti ei kohta tänaval tihti.
Torukübar peas, süsimust korstnapühkijakostüüm seljas, uhked kuldsed nööbid ees sädelemas (mõned teisest seeriast, ilmselt on õnneotsijad suure hurraaga osad kaasa haaranud). Kõhupeal laiutamas suur püksirihma pannal. Õlal korstnapühkimisvarustus.
Teen vanameistriga juttu. Uurin, kuidas äri edeneb ning kas inimesed on ōnnelikud. Vanameister vastab, et ega ta väga enam ise korstendes tuula, selleks on välja koolitatud terve rida tublisid õpipoisse.
Ja inimesed otsivad jätkuvalt õnne ning oma unistuste täitumist läbi kuuenööbi katsumise.
Tänaval jalutab ka päris mitu inimest mööda, kes võtavad kinda käest ning katsuvad nööpi, ise naeratades ja midagi salamisi soovides. Vanameister küsib ühelt noorelt naiselt seepeale musi vastu, kuid too viitab oma ohatisele, et sel korral kahjuks ei saa. “Ei ole vaja õhukeste riietega ringi joosta, kui … jne,” hüüab naerulsui vanameister naisele järgi.
Vestleme pikalt. Mees räägib oma noorusajast ning sellest, kuidas ta üldse korstnapühkijaks sai. Nimelt olevat ta tänavanurgal vana Maneeži bussipeatuse juures oma naise soovitusel kahe “maja toetava” korstnapühkija juurde läinud ja küsinud, kas võiks liituda. Tundus selline mõnus amet, et kui korstnad puhtad, võib südamerahus majaseinale nõjatuda.
Ja nii see kõik alguse sai. Tänaseks juba üle 50 aasta, 40 sellest meistrina. Selle mehe silmist peegeldus kogemus, elu, headus ja tarkus. Tõeline liider.
Kummaline, et elu viib meid vahel täiesti juhuslikult kokku nii lahedate inimestega.
Vestlesime veel mõnda aega. Korstnapühkija meenutas nõukogude aega ja ülemustega napsuvõtmist, ülemaailmset korstnapühkijate kokkutulekut, mis leiab aset iga aasta augustis jne.
Vahva lugu. Selline ELU lugu. On, mida õppida ja kõrva taha panna.
Lõpetuseks lubab ta mul on traatharjast ühe pii murda ning soovitab selle rahakoti vahele pista. Toob õnne ja hoiab!
“Aitäh, vanameister, jõudu Sulle!” hüüan talle Väikese Jala ja Rataskaevu tänava nurgal järele… Imeline maailm.
