Liigume uuel innovaatilisel kursil. Inimeste elu on nüüd märkimisväärselt lihtsam. Enam ei pea ise nii palju pead vaevama ega otsustama. Nüüd on meil valitsus, kes teeb seda meie eest. Tere tulemast laialijagamismajandusse! See mudel on väga selge ja lihtne. Kõik geniaalsed asjad teatavasti on. Inimesed tuleb päästa piinavatest isemõtlemise ahelatest ning allutada võimalikult tsentraalsele juhtimisele. Võtta tuleb rikastelt ja anda vaestele.
Maailm meie ümber ongi hulluks läinud. Mingid rebelitest isemõtlejad on hakanud ette kujutama, et küll oleks tore elada detsentraliseeritud maailmas, kus kaupade ja teenustega saab vabalt kaubelda, oma peaga mõelda ja ise otsustada, ilma mingi vahemeheta, kes kõike suunab ja otsustab ning lõpuks ka koore riisub. Ei, see on ohtlik trend. Milleks meile mingit detsentraliseeritud jagamismajandust? Mis blockchain? Mis vahemeeste väljajätmine? Trendikas on liikuda trendidele vastupidises suunas. Meil on nüüd kombeks nii, et ka sinna, kus vahemeest ei olnud, tuleb see tekitada. Inimene ei ole ju ometi üksi nii tark kui valitsus või rohelist raamatut lugenud minister.
Mida küll oskaks edukas inimene teha fikseeritud määrast rohkem teenitud rahaga? Üldse on need edumeelsed inimesed ohtlikud. Kipuvad ise asju välja mõtlema ja riigi eest ära tegema. Saavad paganad veel rikkaks. Nii ebaõiglane. Nende liigsest agarusest tulenevat motivatsiooni tuleb kärpida. Õnneks ulatab laialijagamismajandus siin abistava käe – astmeline tulumaks. Mida rohkem astmeid, seda parem, sest siis ei saa keegi täpselt aru. 5000 astet tundub selline ohutu number. See peaks ometi neid keskmisest kõrgemale pürgijaid kammitsema. Alati peab midagi vastu ka andma. Täiendav ajugümnastika maksudeklaratsioonide täitmisel on ideaalne kingitus, sest bürokraatia on laialijagamismajanduse üks lemmiktermineid.
Üldse jääb inimestele liiga palju raha kätte. Ja kui see juhtub, siis võivad nad lolliks minna. Näiteks hakkavad jooma. Seda ei saa riik lubada, sest valitsus teab, et alkohol kahjustab inimeste tervist, rohelises raamatus kirjutati. Seega tuleb tõsta käraka hinda. Siis hakkavad inimesed mõtlema oma tervisele. Eeldada, et selgitustöö ja harimine inimest muuta võiks on ju nii üheksakümnendad. Hoopis kallim hind motiveerib inimesi trenni tegema ja alkost ülejääva raha ökotoitu ning hantlitesse investeerima. Kuigi jah, siin tuleb mängu see halb vaba kaubandus ja neetud Euroopa Liit (EL), ja see Schengen. Sai ju omal ajal sellele jamale vastu seistud, lausa kongress võttis ametliku seisukoha mitte toetada liitumist EL-iga. Mõned edumeelsemad kipuvad valitsuse kiuste läbi hammustama, et EL-is vabakaubandus toimib. Ka need, kelle mõjutamiseks suunatakse vahendeid PBK-sse. Kui alkohol on Eestis poole kallim, siis on nutikam pöörata kastiauto esiots lõunapoole. Paha lugu. Kümned miljonid aktsiisi jääb laekumata. Mitte et eesmärk oli rohelises raamatus soovitatut rakendada, st inimesi vähem jooma panna ning seeläbi aktsiisilaekumisprognoose alandada. Need alanesid ise, ainult selle väikese mööndusega, et inimesed ei tarvita mitte vähem alkoholi vaid ostavad seda mujalt ning varuvad ette. Ja kui ökoloogiliselt kasvatatud kikerherned peavad külmkapis vabastama koha õllele, siis muidugi ei mõjuta see inimesi rohkem jooma. Ega? Parem on ikka tõsta alkohinda ja peita pudelid pimedasse poenurka, ehk siis läheb janusel meelest. No ja need maapoed. Need võiks kõik kinni panna. Kes seal üldse käib? Mingid joodikud ainult, linnapeal teatakse seda värki.
Tsentraalsel majandamisel on veel üks suur pluss. See võimaldab valitsusel teada asju, mida inimene oma piiratud mõttemaailmas ise eales teada ei saa. Kui vabaturumajandus põhineb nõudluse ja pakkumise omavahelisel seosel, siis laialijagamismajandus on targem. Seal tehakse otsused inimeste eest. Näiteks võib vabalt muuta bussiliinid Virumaast Võrumaani kõigile inimestele tasutuks. Lisaks võib lubada ühele liinile kauaoodatud rongiliiklust, samal ajal muutes bussiliikluse sel liinil priiks. Loogiline ju. Selle lõbu maksavad muidugi kinni maksumaksjad ise, eriti rohkem teenivad maksumaksjad, aga mis vahet seal on. Mõiste tasuta pälvib laialijagamismajanduses alati suuri ovatsioone, tõsi, vaid nende poolt, kes saavad. Klassikalises majanduses sellist terminit kahjuks ei eksisteeri.
Ka see pole veel kõik. Laialijagamismajandus võimaldab näiteks minna riigieelarvega allapoole nullnivood. Vanasti nimetati seda defitsiidiks ehk puudujäägiks või siis lihtsalt miinuseks. Laialijagamismajandus tunneb aga terminit allpool nullnivood. Sest see kõlab paremini. Ja kui ta kõlab paremini, siis on ta ju ka fiskaalpoliitiliselt tunduvalt ohutum. Nüüd saab teha rohkem otsuseid tulevaste põlvede arvelt. Mida nemad ka teavad?! Nad pole ju veel sündinudki. Siis on veel hulk inimesi, kes vaatamata sellele, et nad on ületanud mingi müstilise väljamõeldud vanaduspiiri, kipuvad ikka ühiskonda aktiivselt panustama ja tööd tegema. Mida nad ometi mõtlevad?! Oot, see on ju see sihtgrupp, kellele tuleb katteta raha juurde lubada. Paneme 100 eurot! Ei, vist liiga palju, makse ei laeku nii hästi. No okey, paneme 70. Siis peaks olema mõneks ajaks rahu majas, vähemalt järgmise aasta märtsini. Tehtud! Aga millega seda katta? Hmm… töötavatelt pensionäridelt sai juba võetud. Kust veel? Alkoholi enam Eestist ei osteta, seda pole mõtet torkida … Aga võtaks siis pangad ja teised ettevõtjad ette. Need suplevad ju alati rahas ning pealegi pole neil mingit seost laialijagamismajandusega, raha tuleb ju raamatupidaja käest või ATM-ist …
