Lugu tänases Sporditähes!
Möödunud nädalavahetusel (4. mai 2008) oli Poola Krakowi nimelisse linnakesse kokku tulnud paartuhat spordihuvilist. Joosti iga-aastast Krakowi maratoni.
Minu kui riigikogu liikme jaoks oli sel maratonil aga hoopis eriline tähendus. Nimelt korraldatakse selle ürituse raames ka parlamentääride maailmameistrivõistlusi maratonis. Seega oli nii minu kui ka mu kolme kolleegi- Jürgen Ligi, Margus Lepiku ja Meelis Atoneni jaoks tegu olulise tiitlivõistlusega.
Selleaastane maraton oli Poolas juba oma sarja seitsmes. Parlamentääride maailmameistrivõistluste raames aga viies, mida sealsed on võtnud oma pühaks kohustuseks korraldada. Ürituse patrooniks oli mitmekordne kiirkäimise maailmameister ja olümpiavõitja Robert Korzienowski, kes meid esimesel päeval rõõmsalt tervitas.
Parlamendiliikmed moodustasid 2000-pealisest maratoonoritemassist suhteliselt väikese, kuid arvestatava osa. Kokku oli saadikuid kümnekonnast riigist. Kaugemad tulijad olid saabunud koguni Keeniast. Nende hulgas Bostoni, Berliini ja Praha maratoni võitja Lagat, kelle tippmark on 97. aastast 2.07.41! Seekord jooksis ta aga poolmaratoni ning jäi sealgi parlamentääride arvestuses viiendaks. Aastad ja nendega tulnud lisakilod on teinud oma töö.
Eesti meeskond hoidis aga lippu kõrgel. Maailmameistrikarikas seisab hetkel minu kõrval kaminasimsil, millele graveeritud aeg 2.57.43. Poliitikust triatlonistina tuntud Jürgen Ligi jooksis oma elu esimesel maratonil välja suurepärase aja 3.07.58 ning tõi koju hõbemedali. Margus Lepik aga 3.41.17, mis on vaid 3 minutit kehvem mehe isiklikust rekordist. Tänaseks juba endine riigikogulane Meelis Atonen (senine parlamentääride maailmameister, kelle isiklik aastate tagant koguni 2.39!) näitas aega 3.16.57. Loetletud ponnistused tõstsid meid ka meeskondlikus arvestuses maailmameistriteks. Niisamuti õnnestus võita kuldmedalid vanuseklassiti.
Maraton on spordiala, mis vajab isegi lihtsalt läbimiseks korralikku treeningpõhja. Selle aasta märtsikuus võrdlemisi ootamatu pakkumisena tulnud kutse ei andnud valmistumiseks just väga pikka perioodi. Õnneks olin eelmisel sügisel, mil elu esimene maraton 3 tunni ja 21 minutiga läbitud sai, seadnud endale eesmärgi joosta 2008. aasta septembris maratoni alla 3 tunni. Läks nii, et nüüd tuleb uusi sihte seadma hakata.
Ettevalmistusperiood oli lühike ning üpris pingeline. Töö kõrvalt 6-7, vahel isegi kuni 11 treeningut nädalas teha pole kerge. Ometigi peab seda tegema, et midagigi saavutada. Samas, mis siin salata, teinekord piirdus mõni nädal vaid 4 treeningu ning 40-50 jooksukilomeetriga.
Nädal enne maratoni hakkas kuidagi imelik. Vererõhk tõusis 160/90-le ja pulsisagedus läks treeningutel ebaloomulikult kõrgeks. Hommikune pulsivahe kärises tugevalt üle 30. Mõtteid läbis hirm, et ülekoormus on võtmas oma. Kõigi painajate kiuste võtsin end siiski kokku ning astusin ühes teiste riigikogulastega 3. mai keskpäeval Poola lennukile.
Googlist ilmateadet vaadates tekkisid esialgu külmavärinad- 8 kraadi ja vihmane, päeva poole kerge temperatuuritõus. Jahe on maratonirajal hea, kuid märg nii väga enam mitte.
Võistluspäeva hommikune äratus oli kell 6.45, millele järgnes süsivesikuterikas eine, et kõik 42 kilomeetrit ikka kenasti rajal vastu pidada. Hotellist välja astudes pidin tõdema, et google polnud eksinud. Positiivne oli asja juures aga see, et suurte puude ladvad seisid täielikus vaikuses, mis andis lootust, et tuult ei ole ega tule.
.jpg)
Sättisime sammud stardipaiga poole, mis jäi meie hotellist paari kilomeetri kaugusele. Tunnike enne starti jõudsime võistluskohta, kus esimesed innukalt juba sooja tegid. Sõpruse ja ilusate mälestuste tarvis tegime veel enne stardipauku ühispildi kõigi kohalesaabunud saadikutega, mis röövis oma osa soojenduse ajast. Kell tiksus kiiresti. Enda imestuseks märkasin, et ca 30 minutit on jäänud stardini. See aeg kulus kärmelt kergele sörgile ja venitustele, kui juba oligi valjuhääldajatest kosta kutset stardijoonele. Läbi kerge vihma astusin telgist välja ja suundusin rajale.
Õnneks olid korraldajad võimaldanud meile kohad I stardikoridoris ühes üldmaratoni kõvemate meestega, kelle hulgas ka maratoni võitja venelane Andrey Gordeyev (aeg 2.13.41). Kahest vanaaegsest musketist kõlas stardipauk. Hea stardipositsioon võimaldas jooksu alustada ilma suurema tunglemiseta.
Esimese kilomeetritähistuse juures märkasin, et stardist on möödas 3 minutit ja 50 sekundit. See oli alustuseks selgelt liiga kiire. Arvestades seda, et eesmärgi täitmiseks pidin jooksma 4 minutit ja 15 sekundit kilomeeter. Edasi üritasin end ohjeldada. Kuni kümnenda kilomeetrini jooksime ühes Jürgeniga. Oli aru saada, et ta on heas vormis. Kümne kilomeetri vaheaeg tuli alla 41 minuti. Jalad olid selleks ajaks juba korralikult vihmaveest läbi vettinud, mis tegi jooksusussi märgatavalt raskemaks.
Rajal, mis kulges läbi Krakowi vanalinna ning sealt edasi äärelinna piirkonda, ma eriti midagi jälgida ei jõudnud. Kuigi oleksin tahtnud, sest viibisin selles vanas kaunis linnas esimest korda. Rajal jõudis mind mitmel korral närida kahtlus, kas pean ikka lõpuni vastu, arvestades eelnenud nädala füüsilisi näitajaid. Jõudnud poolele distantsile sain aru, et kestan lõpuni. Õhku jäi lootus, et 32. kilomeetri „haamer“ liialt kõvasti ei taba. Õnneks olin varunud kaks energiat andvat spordigeeli, millest esimese laadisin sisse siis, kui 1 tund ja 28 minutit läbitud, täpselt pool distantsi jäi lõpuni.
Enam ei jõudnud tähelepanu pöörata märgadele jalatsitele ega vaikselt tekkivatele veristele villidele varvastel. Kogu energia ja tähelepanu oli suunatud sellele, et püsida tempos. Mitte enam 4.15 vaid 4.00- 4.10 minutit kilomeeter tempos. Sisestasin endale järjepidevalt, et tuleb alla 3 tunni ära. Õnneks jäi 30. kilomeetritel nn haamer tulemata. Laadisin sisse teise energiageeli ja vuhasin finiši poole. Kaks kilomeetrit enne lõppu ma enam eesmärgi saavutamises ei kahelnud. Kangutasin jalgu, mis tundus, et olid vahepeal mitme kilo võrra raskemaks muutunud, võiduka lõpuni. Kui stardist oli möödunud 2 tundi 57 minutit ja 43 sekundit, ületasin kurnatuna finišijoone, kus mind ootas korraldusmeeskond, kes pani kaela kuldmedali ja andis kätte maailmameistrikarika ning suunas mind sujuvalt massööri juurde, kes mu pakustunud jalgadest jälle inimjalad vormis.
Lauri Luik
parlamentääride maailmameister maratonis
