See, et president kõrgharidusreformi seaduse riigikokku tagasi saatis, on pigem juriidiline kui põhimõtteline vaidluskoht. Oluline on, et paraneks hariduse kvaliteet ning süsteem muutuks efektiivsemaks, nagu oleme oma sihiks seadnud. Kas tulemuslepingud kinnitab ministeerium, valitsus või riigikogu, on pigem tehniline nüanss seatud eesmärkide täitmiseks.
Presidendi peamine argument puudutabki rahastamise selgust ning seda, kas tulemuslepingud ehk rahastamise tingimused saavad kinnitatud ministeeriumis, valitsuses või koguni riigikogus. Üldised rahastamise alused on juba ka täna kehtivas seaduses kirjas.
Teadmiseks, et praegu sõlmib ülikoolidega riikliku koolitustellimuse lepingud haridus-ja teadusminister. Muudatuse kohaselt tuleb tulemuslepingud kinnitada Vabariigi Valitsuses, et see oleks laiapõhjalisem otsus. Seega ei saa ma päris täpselt aru murest, mis meie otsusega seoses kaasneb. Alati on tore öelda, et kindluse mõttes võiks selle tuua ikka riigikogu ette, kuid milleks meile siis valitsus. Riigikogu peab panema paika raami, kuid rakendamine on ikka täitevvõimu ülesanne.
Ma ei kujuta ette, et riigikogu hakkab kõigi avalik-õiguslike ülikoolide tulemuslepinguid igal aastal täiskogus vaidlema ja kinnitama.
Samas ei jaga ma ka haridusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmetsa arvamust, et kui me ei kiirusta, siis ootab ees katastroof. Mis katastroof meid ikka oodata saab? Ainus katastroof, mida karta, tuleb vandenõuteoreetikute arvates 21. detsembril 2012. Oleme aastaid tänase süsteemiga toiminud ning kui see on katastroof, siis mina olen üks sellise katastroofi vili, lõpetanud ülikooli aastal 2004. Selge on see, et asjaga venitamine pole kellegi huvides, kuid asja eest, teist taga kogu aeg kiirustada pole ka hea. Näiteid kiirustamise ohtlikkusest ei tule kaugelt otsida.
Kindlasti on tervitatav mõte, et ka vajaduspõhiste õppetoetuste temaatika saaks paralleelselt kõrgharidusreformi muu osaga käsitletud. Üks, millest tuleb aga aru saada, on see, et rahalisi vahendeid vajaduspõhiste õppetoetuste leidmiseks on 2013. aastal väga raske leida. Seetõttu oleme ka koalitsioonileppes seadnud vajaduspõhistele õppetoetustele hilisema tähtaja.
Mis puudutab akadeemilist puhkust, siis olen presidendiga nõus.
