Järvakandi Pärnumaale?

ehk Reformierakonna fraktsiooniga Raplamaal

Kui Reformierakonna fraktsioon Raplamaale jõudis, olid kohalikud juba ammu ootel.

Esimesel pärastlõunal kohtusime maavalitsuse ametnikega, kes tegid meile ülevaate Raplamaast ja selle elu-olust üldiselt. Maavanemat ma ei näinud.

Maavalitsuses külas. Foto: erakogu

Edasi liikusime Toosikannu puhkekeskusesse, kus kohtusime Reformierakonna Raplamaa maakonnaorganisatsiooni juhtfiguuridega. Piirkonnajuhid tegid lakoonilised ülevaated oma kohalikest tegemistest ning Rapla vallavanem Aare Heinvee tegi põhjaliku presentatsiooni Rapla eilsest, tänasest ja homsest päevast. Hiljem vahetasime kogemusi valimiskampaaniatest, põhirõhk suunatud järgmisele aastale. Peale kosutavat õhtusööki tegime paaritunnise ATV matka metsaradadel.

ATV matkaks valmistumas. Foto: Taavi Rõivas

Reedene päev möödus Raplamaaga tutvudes. Saadikud olid jagatud nelja gruppi. Mina olin ühes Tatjana Muravjova, Jaak Salumetsa ja Hanno Pevkuriga. Grupijuhtideks Kehtna piirkonnajuht Karl Tamme ning Raplamaa arendusjuht Meelika Mannimägi ja fraktsiooni nõunik Sandra Nuudi.

Meie esimene sihtkoht oli Järvakandi vald. Rabarockini on veel veidi aega, seega keskendusime teistele väärtustele. Juba eelmisel päeval maavalitsuses jäi kõrvu kohalike kummaline kemplemine Järvakandi ja Kehtna valla vahel. Teatavasti ümbritseb Kehtna vald rõngasvallana väikest kuid võimekat Järvakandit. Palju on räägitud võimalikust liitumisest, kuid kummaliste vastuolude tõttu ei ole see teoks saanud. Kemplemised on viinud sinnamaale, et Järvakandi vaatavat hoopis Pärnumaa poole. Ei kujuta ette, kuidas see tehniliselt võimalik on, kuid selline olevat nende soov. Järvakandis kohtusime abivallavanemaga, kes tutvustas meile kohalikku elu. Külastasime Järvakandi vana klaasitööstust, millest on täna tehtud muuseum (uus klaasitehas asub paarisaja meetri kaugusel üle tee). Klaasikojas tegi meile presentatsioonklaasipuhumise kohalik meister. Nägin oma silmaga ära, kuidas ka klaasist luike tehakse. Pealtnäha polegi nii keeruline. Kuna klaasitööstusel on suur tähtsus Järvakandi ajaloos, siis on ka antud muuseumil täita oluline ja tänuväärne roll. Kiitsime kohalikke oma kultuuripärandi valvsa kaitsmise ja säilitamise eest.

Nii valmib klaasist luik. Foto: erakogu

Klaasikojast suundusime naabervalda Kehtnasse- Kehtna majandus- ja tehnoloogiakooli, mida juhib Rapla endine linnapea. Oli kohe näha, et juhtimine on selles majas paigas. Õppespekter on koolis üsna lai. Raskemasinatest IT-ni välja. Ääretult positiivsena paistis silma õppeasutuse ja ettevõtjate tihe koostöö. Head koostöölepingud tagavad vajalikud seadmed koolile, tarviliku praktika noortele ning tulevikus ka tööjõu ettevõtetele. Hea näide kolmepoolsest koostööst, mida olen kutse- ja ka ülikoolide esindajatega kohtumistel alati esile tõstnud ja väärtustanud.

Peale lõunat suundusime Kehtna vallas  asuvasse väikesesse Valtu asulasse. Külastasime lasteaeda, kooli ja spordikompleksi. Kohalik lasteaed oli väike ja armas. Pisematele lastele mõeldud vana puumaja oli üsna nukras seisus. Akendest läbituiskav tuul liigutas mängutoas kardinaid. Talvel istuvat lapsed suisa jopedega ahju ees. Veel kummalisem pilt avanes suurematele lastele mõeldud „lasteaias“, mis asus paneel-elumaja teisel korrusel kolmetoalises korteris. Sinna pidi mahtuma üle 15 lapse. Tulekahju varuväljapääsu rolli täitis teise korruse rõdult allaviiv tavaline redel. Jääb arusaamatuks, kuidas need lapsed sinna küll ära mahuvad. Õnneks on kohalikel suur plaan ehitada lähitulevikus Valtu uus lasteaed. Rahustav on ka see, et järgmisel sügisel on valimised, kus esmakordselt ka Reformierakonna nimekirjaga välja läheme. Loodetavasti saavad lapsed peagi uutesse soojadesse ja avaratesse ruumidesse.

Lasteaiast suundusime huvitava arhitektuuriga Valtu koolimajja, mis täidab täna põhikooli ülesandeid ja tähistab sel aastal oma 140. juubelit. Juubelile vastavalt on ka õpilaste arv kahanenud 218-lt 140-le. Hoovipoolt vaadates jätab ronitaimedega kaetud majasein mõne tuntud Inglise tippülikooli mulje. Jällegi jäi silma koolijuhi südikus ja missioonitunne. Majas oli tunda head aurat ja sõbralikkust. See on kõige alus. Kohtusime ka mõnede õpetajate ning isegi vastupidavamate õpilastega, kes olid peale tunde nõuks võtnud end veidi veel täiendada. Silma jäi ka kooli hoovil asetsev vana puukuur, mis lähemal uurimisel selgus, et on 60. aastatest ning ehitatud tol ajal ajutise tööõpetuse klassina. Nagu ajutiste asjadega ikka, toimub õppetöö seal tänaseni.

Valtu spordikompleks ja selle hing. Foto: erakogu

Järgmine objekt oli Valtu spordikompleks, mis jättis tõepoolest unustamatu mulje. Kohalike seas iidoliseisuses spordiaktivist hr Kalda võttis meid naerulsui vastu ja asus kohe suure sisemise põlemisega kõnelema kohalikest tegemistest. Oli näha, et mees teab mida teeb ning näeb, kuhu välja tahab jõuda. Tema positiivne energia andis jõudu meilegi. Probleeme sellel mehel ei ole, kui siis vaid väljakutsed. Ja seda on näha ka sellest, mida ta on selles ca 700 inimesega asulas ära teinud. Neil on täismõõtmetes korvpallihall, jõusaal, mis peagi laieneb, majutuskohad 150-le inimesele, täismõõtmetes ujula ühes lastebasseini ja erinevate saunadega. Välja on rajamisel täismõõtmetes jalgpalliväljak, suusasprindirada, tenniseväljakud. Kavandamisel on spordikompleksi laiendamine, kuhu plaanis teha squashiväljakud jm. Vabu laagrikohti ei maksa majast otsida enne sügist. Nii käivad asjad. Mida sa hing oskad veel tahta. Kui meil selliseid pühendunud missioonimehi kasvõi igas suuremas asulas ükski oleks, siis poleks spordi arendamise ja ka inimeste sportimisvõimaluste pärast muret. Jõudu!

Pikk päev lõppes Reformierakonna uues Rapla kontoris, kus kohtusime ajakirjanikega ning võtsime päeva kokku. Tuleb tõdeda, et järjekordselt oli vahva ja huvitav visiit, millest on mida meenutada. Peagi saabuvas juunis külastame Saaremaad.