Teekond algab alati esimesest sammust, nii ka maraton. Iga samm, mille astume, on heategu- eelkõige panus oma tervisesse, kuid kaudselt ka täiendav sääst riigile ehk kodanikele. Kui me liigume piisavalt ja elame tervislikult, hoiame kokku haigekassa vahendeid, mis võivad keerulistel hetkedel päästa kellegi elu. Samas on liikumise, näiteks maratonijooksmise juures veel teisigi võimalusi, kuidas ennast ja ümbritsevat kogukonda aidata.
Maailma maratone valitsevad tänapäeval reeglina keenialased. Kui keegi võidab mõne maineka jooksu, on kopsakas auhinnaraha (mis kasinates oludes elavate keenialaste jaoks on lausa varandus) mõeldud kogukonnale- perele ja lähedastele, kes aastate jooksul on panustanud jooksja arengusse ja käekäiku. Nende meeste-naiste jaoks on jooksmine väljapääs kitsikusest ja vaesusest. Sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvad auhinnarahad aitavad jooksjal paremale elujärjele tõsta vaat et kogu oma suguvõsa. Kuid see on vaid maailma paremate pärusmaa- nende julgete, kes on otsustanud panustada kõik ühele kaardile ning nihutada inimvõimete piire.
Siiski ei pea olema planeedi parim selleks, et jooksmisega teisi abistada. Maailmas pole haruldased suured rahvajooksud, kus kogutakse raha heategevuseks. Nö kuldsesse maratonide viiskusse kuuluv Londoni maraton on ehk eredaim näide. Möödunud nädalal Berliini maratoni joostes nägin gruppi, kes välimuse järgi suhteliselt tavapärased jooksusõbrad, seljas särgid hukkunud sõbra mälestuseks ning tema lähedaste aitamiseks. Pannes end proovile maratonijooksus, kombates oma võimete piire ning väljudes igapäevasest mugavustsoonist, avaldub mingi eriline jõud, mis aitab elus edasi ning toetab rasketel hetkedel. Lisades sellele täiendava tähenduse kellegi abistamise näol, tekitab see veel eriliselt hea tunde. Olen osalenud näiteks Hambrugi ja Berliini maratonidel, kus heategevus on üks osa jooksude identiteedist.
Kodanikeühiskonna areng on viimaste aastatega Eestis üha hoogustunud. Organiseeritud heategevus on muutumas aina populaarsemaks ning seoses elatustaseme tõusuga on riigil tervikuna ning ka inimesel endal võimalik senisest enam abivajajaid aidata. Riigi poolt vaadatuna oleme teinekord keerulises seisus, kuna häid algatusi on niivõrd palju, et kõigile soovitud hulgas tuge riigieelarvest, hasartmängumaksu vahenditest ja kultuurkapitalist lihtsalt ei jagu, kuigi me püüame aasta-aastalt finantseeringut suurendada. Seega on väga olulisel kohal ka erasektori ja inimeste personaalne toetus.
Tänavuse liikumisaasta jätkuks on paslik mõelda sellele, kuidas meie rahvaspordiüritusi, mis viimase kümne aastaga on läbi teinud uskumatu arengu nii korralduse kvaliteedi, osalejate arvu kui uute võistluste näol, senisest enam kasutada ka heategevuslikel eesmärkidel. Ehk teisisõnu, kuidas spordiüritustega koguda vahendeid, et aidata neid, kes seda tõesti vajavad. Miks mitte juba peagi algaval suusahooajal teha algust traditsiooniga, kus mingi osa täiendavast registreerimistasust läheb sihtotstarbeliselt abivajajatele. Osalejal võiks olla võimalus tavaregistreerimise asemel osta nö kallim pakett, millest saadav täiendav raha läheb heategevuseks. Hea meelega annaksin oma panuse.
Näiteks viimasel Tartu suusamaratonil osales kokku ca 8000 spordisõpra. Septembris peetud Tallinna maratonil aga ühtekokku ligi 20 000 inimest. Lisame siia juurde veel mitmekümned suuremad rahvaspordiüritused ning kokku saame aukartustäravatava osalejaskonna, mis heategevusliku vankri ette rakendatuna aitaks parandada paljude Eesti inimeste käekäiku.
Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees
Eesti Koolispordi Liidu president
Parlamentääride maailmameister maratonis
