Igal aastal, kui jõulude tuleku eel suured kuused linnaplatsidele tuuakse, valdab mind osalt soe ja südamlik jõulutunne, kuid samas kriibib hinge, et keegi pagan on jälle ühe ilusa suure kuusepuu ära tapnud. Kas ei võiks selle asemel istutada statsionaarset või leida mõni avaram koht, kus kuusk juba kasvab? Miks me peame igal aastal selle pärast puid langetama ning lisaks veel ülespaneku ja mahavõtmise eest maksma?
Mulle väga meeldib kuuse lõhn toas või linnaplatsil, eriti ilus on kuusk veel siis, kui see on kaunistatud küünaldega ning väljas on paks lumi. Haapsalus on kujunenud vahva traditsioon, kus linnarahvas koguneb vana-aasta õhtul kuuse alla, et üheskoos uuele aastale vastu minna. Ka mina olen seal uut aastat tervitanud, umbes kahekümnel korral. See on väga tore traditsioon ning ma väga loodan, et see jätkub, kuid miks see ei võiks toimuda elava kuuse all…
Pilk ajalukku:
Balthasar Russow kirjeldab 1584. aastal: “Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule.”
Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõtmisel ja jättis esialgu rahva üsna külmaks. Väidetavalt hakatud selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel.
