Muidu on elu ilus, kuid seda solgivad kibedad inimesed, kes tahavad teistele halba. Seda segavad tegelased, kes raiskavad aega teiste mõnitamise ning sopaloopimise peale. Seda pidurdavad need, kes eneseupitamise nimel ei vali vahendeid. Selle asemel, et rääkida sisuliselt kaasa inimeste elu paremaks muutmisel tegeletakse lammutamise ja õõnestamisega.
Mind teeb ääretult nukraks koolipapa Andrese möödunud nädalane avaldus, kus ta nimetab minu erakonda ning seeläbi ka meie toetajaid "täielikuks pasaks" (vabandan, kuna minu blogi pole wc pott, kuhu selline sõnavara kuuluma peaks). Andres, need read oleksid Sul pidanud kirjutamata jääma, nagu Peegel soovitas.
Häbi Sul olgu, Andres. Ma olen Sind alati austanud, kuid nähes, kuidas Sa sülitad näkku ligi kolmandikule Eesti valijatest, kes on oma hääle usaldanud meie erakonna esindada, on mul raske oma silme ees ette kujutada sama inimest.
Peab ikka olema julgust ja jultumust sellise suuga samast peekrist juua, kust kustutavad oma teadmistejanu sajad kooliõpilased. Mina ei taha, et minu lapsed hakkaksid tulevikus teisi inimesi sedasi sõimama nagu Sina, Andres, seda teed. Seetõttu ei saa ma kindlasti neid sellise koolijuhi kätesse usaldada. Ei soovita ka kellelegi teisele, kes tahab, et nende lastest kasvaksid sirge seljaga ja head inimesed.
Samas olen ma üllatunud, et Sa sellisel kombel asjadele reageerid. Usun endiselt, et Sa pole paha mees ning suust välja purskunud sõnad olid meeltesegadusest või millestki muust kontrollimatust. Loodan, et Sa tunnistad oma viga ja palud vabandust.
Miks ma seda kirjutan? Kas käesolev kirjatükk ei pretendeeri mitte sama õõnestustöö tiitlile, mida ise loo alguses mainisin?
Teen seda siira lugupidamise pärast meie inimeste vastu, et neile natukenegi üritada avada tegelikkuse telgitaguseid sest nemad ei ole milleski süüdi.
Mina olen Sulle andestanud Andres, kuid võiksid ülejäänud verepritsmed ise ära pühkida
