Olen alati lähtunud põhimõttest, et abivajajat tuleb aidata. Seetõttu pean oluliseks, et vajaduspõhiste toetuste reformid võimalikult kiirelt rakenduksid. Puudutagu need lastetoetust, muid sotsiaalseid meetmeid või haridust.
Kindlasti peab toetuste õhukese kihina ja kõigile laialimäärimine asenduma reaalselt abi vajavate inimeste abistamisega. Tähtis on ka see, et sotsiaaltoetustest ei jääks inimesele arvamust kui ühiskonna loomulikust osast. Toetused on hädavariant, abivahend neile, kes muidu kuidagi ei saa. Ideaalis peaks olema toetus ajutine abikäsi taas ree peale saamiseks.
Reaalsest vajaduspõhisusest tuleb lähtuda ka õppetoetusi kavandades. Ei saa olla nii, et enamik tudengeid on automaatselt kõrgkooli astudes maksumaksja poolt ülalpeetavad. Kuid mulle tundub, et tänane vasakpoolne retoorika selles suunas just tüürib. Kui me käsitleme kõiki tudengeid nende vanematest eraldi leibkonnana ning arvestame, et vähemalt esialgu enamus tööl ei käi, siis on meil peagi valdav osa õppuritest toetusesaajad. See tähendab, et enamus saab piskut ning soovitud tulemus jääb saavutamata. Meie eesmärk on abistada abivajajat ning seda tänasest suuremas mahus.
Suurel osal juhtudest abistab tudengit vähemalt esimestel õpinguaastatel tema perekond. Kõrgharidusreformiga tagatakse võimekale tudengile maksumaksja kulul haridus ning lisaks veel arvestatav stipendium eeskujuliku õppimise eest (pluss erialati ka vastav erialastipendium). Samuti on seaduses klausel, mis ütleb, et isegi siis, kui üliõpilasel jääb mõni ainepunkt tegemata, ei pea õppeasutus õppurilt sooritamata jäänud aine eest raha nõudma. Piisavalt motiveeritud põhjenduse puhul, milleks raske sotsiaalmajanduslik olukord kahtlemata on, võib ülikool vabalt teha erandeid. Täiendav võimalus on võtta hariduse investeerimislaen, mida tunneme õppelaenu nime all. Üha enam avaneb võimalusi ka erastipendiumite taotlemiseks. Viimaks, mingil hetkel läheb tudeng ka ise tööle. Ei ole see olukord nii mustvalge ja trööstitu kui mõni üritab maalida.
Valitsuselt heakskiidu saanud ning peagi riigikokku jõudev õppetoetuste eelnõu näeb ette 135 euro suurust toetust üliõpilasele, kelle keskmine sissetulek perekonnaliikme kohta jääb alla suhtelise vaesuspiiri ehk hetkeseisuga alla 280 euro kuus ja kes täidab õppekava täies mahus. On vaieldav, kas see summa peaks olema 135 eurot või võiks olla enam. Mina kaldun arvama, et see võiks olla pigem 200 eurot. Kui otsesel õppetöö kulude hüvitamisel on 100% õppekava täitmise nõue minu arvates põhjendatud, siis sotsiaaltoetuste puhul langetaksin seda pigem 75%-le. Ühe põhimõttelise muudatusena antud eelnõus usaldaksin aga kogu õppetoetuste rahakoti tudengitele endile.
Lõpetuseks. Olen kuulnud palju räägitavat sellest, et töö kõrvalt õppimine on väga raske. Olen nõus, kuid kes on öelnud, et elu peab kerge olema. Ometigi on kõik võimalik ning edu võti peitub peaasjalikult pühendumises ja aja planeerimises. Toon ühe näite. Astusin Tallinna Tehnikaülikooli 2000. aastal. Esimestel aastatel oli perekondlik tugi minu jaoks väga oluline, suureks abiks oli ka õppelaen. Õppetöö kõrvalt juhtisin üle-Eestilist noorteorganisatsiooni, olin tegev üliõpilasesinduses ning valitud Haapsalu linnavolikokku. Lisaks töötasin. Vaba aega oli ka! Bakalaureusekraadi sain nominaalajaga aastal 2004. See pole kiidulaul vaid näide neile, kes ütlevad, et aega pole ning raske on. Elu ongi võitlus.
Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Reformierakond
