Viimastel nädalatel on kõneainet tekitanud Läänemaa omavalitsusjuhtide puhkusereis Hispaaniasse. Reisimine on kahtlemata tore tegevus. Eriti meeldiv veel siis, kui selle eest maksab keegi teine. Siinkohal on aga oluline vahet teha, kes see teine on. Sedapuhku reisiti maksumaksja raha eest.
Läänemaa Omavalitsuste Liit saatis 22 Läänemaa omavalitsusjuhti ligi poole miljoni krooni eest Hispaaniasse puhkama. Jääb arusaamatuks, miks peaks selliseid reise rahastama maksumaksja. Liidu ligi kolme miljonilisest aasta eelarve kogusummast moodustab antud reis koguni ligi 15 protsenti, mis on kaugel ratsionaalsusest ja mõistlikust eelarvestamisest.
Mina olen aru saanud, et ma maksan makse ikka selleks, et riik ja kohalik omavalitsus saaksid läbi mõistlike ja kaalutud rahapaigutuste teha meie inimeste eluolu paremaks. Mis meie kaunist kodumaast saab, kui hakkame kohalikesse eelarvetesse planeerima sellised mahus kulutusi puhkuste tarbeks?
Olen kuulnud mõnede asjaosaliste poliitikute vastustest läbi kumavat põhjendust, et antud reisi saab justkui lugeda tööreisiks. Kahenädalast soojamaasõitu, pealegi koos abikaasadega, on väga raske ette kujutada töösõiduna. Mind kui valijat huvitab küll väga oma saadiku põhjendus sellise rahakasutuse kohta. Taolised kulutused peaks iga inimene ikka oma vahenditest katma.
Jääb arusaamatuks ka see, kes ja kuidas otsustas, millised poliitikud on piisavalt teenekad, et olla ära teeninud reisi soojale maale omavalitsusliidu eelarvest. Usun, et Läänemaal ja mujalgi Eestis on veel palju teisi tublisid omavalitsustegelasi, kes kindlasti sooviksid suvel pikemale priile puhkusereisile minna.
Lubadused on täitmiseks
Valimiste eel räägivad mitmed poliitikuid avaliku sektori kulude kärpimisest ja maksumaksja rahadega senisest soliidsemast ümberkäimisest. Lubatakse kulude optimeerimiseks vähendada linna- või vallavalitsuse liikmete arvu, vaadata rangelt üle omavalitsuse kulutused. Tänane juhtum tõestab aga jällegi, et need on vaid tühjad lubadused. Talitatakse sootuks vastupidi. Milleks siis üldse lubada?
Olen veendunud, et nii riigil kui kohalikel omavalitsustel on puhkusereisidele vastukaaluks oluliselt põletavamaid probleeme, mida on tarvis lahendada ja rahastada. Olles külastanud enamikku Eestimaa omavalitustest olen näinud kõige ilusa ja kaasaegse kõrval palju sellist, mis oma välimuselt või sisult enam 21. sajandisse ei kuulu. Olgu selleks siis inimestele ühiskondlikult vajalikud objektid, erinevad teenused või omavalitsuse üldine olukord. Need on valdkonnad, mis vajavad tähelepanu esmajoones.
Tegija vastutab
Tihtilugu imestatakse, miks poliitikute ja poliitika kui sellise maine madal on. Süüdistatakse ajakirjanikke, halba ilma ja kõiki teisi peale iseenda. Olen nõus, et vahel võimendab ajakirjandus oma huvidest lähtuvalt teadlikult mõnda aspekti üle, aga vahel tuleb põhjusi otsida ka tegijate endi varasalvest.
Iga endast ja oma valijatest lugupidav poliitik peaks enne taolise otsuse tegemist selgelt aru andma, kas selline käitumine on ikka talle kui rahvaesindajale kohane. Oma tegude eest peab vastutama. Loodan, et omavalitsusjuhid kaaluvad põhjalikult oma kulutusi ja nende sobivust omavalitsusliidu kuluridadesse ning kannavad puhkusereisi rahad omast taskust. Ning kui rahakott puhkusereisiks piisavalt paks pole, siis on poliitilise vastutuse võtmine tagasiastumise näol igati sobilik tegevus. Mõelgem järele!
Ometigi ei ole see ju esimene omataoline juhtum viimastel aastatel. Võimalusi vigadest, kusjuures teiste vigadest, õppida on olnud enam kui küll. Kas järgmised valimised on veel liialt kaugel või ollakse tõesti nii sinisilmsed ja loodetakse, et ehk pimestab ere suvepäike inimeste silmi nii, et keegi selliseid rumalusi tähele ei pane?
Lauri Luik
Riigikogu liige
