Keeruline on 20 aastat ühele paberile kokku võtta, kuid siiski püüdsin. 

Aitäh usalduse eest, et olen saanud Teid esindada Haapsalu linnavolikogus ja Riigikogus. See on olnud vastutusrikas, hariv ja põnev aeg, eelkõige aga suurepärane võimalus anda oma panus Haapsalu, Läänemaa ja Eesti hüvanguks. 

20 aastat poliitikas on pikk aeg, sellest 12 olen töötanud Riigikogus. Leian, et tipp-poliitikasse ei tohi jääda liiga kauaks. Vahepeal tuleb teha ka midagi muud, et kogeda elu teise nurga alt. Usun, et see on kasuks nii riigile kui inimesele endale. Seetõttu olen otsustanud, et teen Riigikogu tööst pausi, keskendun oma perele, ettevõtlusele ja akadeemilisele tegevusele. 

Alates 1998. aastast, mil mind valiti Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi õpilasomavalitsuse juhiks, olen lähtunud põhimõttest, et kõik, mis ette võtan, saaks tehtud südame ja kirega ning aitaks meid ümbritsevat paremaks muuta. Õpilasomavalitsusele järgnes töö Reformierakonna noortekogus ning aastal 2002 kandideerisin Haapsalu linnavolikokku, eesmärgiga arendada linn euroopalikuks kuurordiks, Põhjamaade Veneetsiaks. 2003.–2007. aasta kevadeni töötasin Reformierakonna peakontoris ja erakonna juhatuses, paralleelselt jätkasin õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis arvuti- ja süsteemitehnika magistrantuuris.

2007. aastal kandideerisin Riigikokku. See sai teoks tänu tugevale meeskonnale ning Lääne-Eesti inimeste toele. Aitäh! Esimesed kaheksa aastat töötasin Riigikogu kultuurikomisjonis, 2014. aastast kuni järgmiste valimisteni komisjoni esimehena. Minu fookus oli haridus- ja kultuuripoliitikal, noorsootööl ning spordivaldkonnal. Kõige olulisemaks ja mahukamaks tööks sellest perioodist pean uut põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, mille keskmeks oli üldhariduse kvaliteedi parandamine ning koolivõrgu korrastamine, sh erakoolidele võrdsete võimaluste tagamine. Eestikeelsele õppele üleminek venekeelsetes koolides ja õpetajate palga tõstmine vähemalt Eesti keskmise palga tasemele sai võetud prioriteediks. Reformisime ka kõrg- ja kutseharidust. Kõrgharidus muutus seeläbi kättesaadavamaks ka nendele noortele, kelle pere majanduslik seis seda muidu lubanud ei oleks. Tallinna Tehnikaülikool sai päris oma seaduse. Riik panustas kõvasti kutsekoolide arengusse ning kutsehariduse kvaliteet tõusis uuele tasemele. Kaasajastasime ka noorsootööseadust, muuhulgas seadustasime noortevolikogud. Noortevaldkonna suurimaks läbimurdeks sai 16-aastastele valimisõiguse tagamine. Eesti spordipoliitika arengusuundade ja Eesti spordi andmekogu väljatöötamist pean valdkonna tähtsamateks sammudeks. Siia alla kuulub ka treeneritele sotsiaalsete garantiide tagamine ning uue stipendiumisüsteemi väljatöötamine. Muudest valdkondadest pean kõige olulisemaks kolme reformi: tulumaksu langetamist 20 protsendile; vanemahüvitise süsteemi kaasajastamist ning riigikaitsekulude tõstmist kahele protsendile SKT-st.

Aasta töötasin maaelukomisjonis. Sel ajal oli teravalt päevakorral seakatk ja põllumeeste toetused. Minu südameasjaks oli tsirkuses kasutatavate ja karusloomafarmides kasvatatavate loomade elu ja heaolu eest seismine, aga ka Eesti Toidupanga tegevuse toetamine ning looduslike pühapaikade säilitamine. 2016. aasta suvel kutsuti mind vedama põhiseaduskomisjoni juures tegutsenud riigireformi juhtrühma. Võtsin väljakutse vastu ning kuni Reformierakonna võimult kukutamiseni sama aasta lõpul töötasime kõigi parlamendierakondade esindajatega koostöös välja riigireformi lähtealused. Reformierakonna fraktsiooni aseesimehena töötades sain väärtusliku kogemuse ambitsioonika ja tugeva meeskonna juhtimisel.

Seadsime eesmärgiks aidata tuua Läänemaale võimalikult palju riigiinvesteeringuid, et iga tollane omavalitsus saaks tuge. Mõned näited. Haapsalu linna algkool sai uue mänguväljaku, spordihoone ja staadion läbisid uuenduskuuri, kaasajastati kultuurikeskust. Haapsalu linn ja Paralepa terviserada said uue valgustuse, noored rulapargi, Päikesejänku ja Vikerkaare lasteaiad investeeringud mänguväljakutesse. Riigiinvesteeringute toel renoveeriti Haapsalu Wiedemanni kooli hoone ja Haapsalu kõlakoda, promenaadil taastati kaunid Lillekandjate skulptuurid. Sotsiaalmaja hoovi rajati treenimisatraktsioonid ning korrastati Paralepa rand. Linn sai turistirongi nimega Peetrike. Ristile rajati uus jalgpallistaadion. Investeeringu said ka kultuuriobjektid Lihulas ja Hanilas ning Vormsi Põhikool. Korrastati Risti-Palivere maanteelõik. Remonditi Lihula kultuurimaja katus ning rajati puhkeväljak, valmis Koluvere seltsimaja. Noarootsi Österby sadam sai uue ujuvkai, Taeblas korrastati Kuliste aas. Ridalasse ja Nõvale rajati külaplatsid ning Varikule seikluspark. Nõva sai lipuväljaku ja Ridala lasteaed uue õueala. Laste mängu- ja spordiväljakud ehitati Kullamaale, Orule ja Martnasse. Aitäh hea koostöö eest kõigile, kelle kaasabiga said need investeeringud reaalsuseks.

Riigikogus töötatud aja vältel oli mul au anda oma panus ka hasartmängumaksu nõukogu töösse, mille eesmärk oli toetada haridus-, kultuuri-, spordi- ja sotsiaalvaldkonna projekte üle Eesti. Maaelu Edendamise Sihtasutuse ja Kredexi nõukogus seisime selle eest, et aidata Eesti ettevõtjatel nii maal kui linnas oma ärisid arendada. Kodanikuhariduse programmi Minu Riik nõukogus oli meie ülesandeks tutvustada vene õppekeelega koolide noortele Eesti riiki, võimu ja poliitilisi institutsioone. Haapsalu raudtee taastamine kujunes üheks suuremaks väljakutseks, mille nimel pingutasid kõik Läänemaalt valitud saadikud. Hea meel, et esimene etapp – Riisipere-Turba – on peagi saamas reaalsuseks. Olen veendunud, et ühel päeval jõuavad liiprid tagasi Haapsallu. 

Sport ja tervislikud eluviisid on olnud mulle alati südamelähedased, seda nii Läänemaa spordiliitu Läänelat juhtides, Tehvandi Sihtasutuse nõukogus Lõuna-Eesti tippspordikeskust edendades kui ka nüüd Eesti Koolispordi Liidus koolinoorte tervislike eluviiside eest seistes.

Vaatamata sellele, et ma Riigikokku ei kandideeri, jätkan Haapsalu inimeste esindamist linnavolikogus. Minu poole võib loomulikult ka edaspidi oma murede ja rõõmudega pöörduda, püüan võimalusel ikka aidata.

Tänan Teid südamest usalduse ja koostöö eest. Aitäh!

Lauri

Tartu maratoni saadiku tiitli pälvimine nõuab 20 osaluskorda. Mul on nüüd kaks nendest kirjas. Ilmselgelt on riigikogu saadikuks lihtsam saada. Aga see ei puutu praegu üldse asjasse. Vaatasin protokollist järgi, et 2015. aasta debüütmaratonil startisin 4992. positsioonilt ehk lihtsamalt öeldes viimasest reast, nagu kõik algajad. Sel korral oli stardipositsioon parem, 2015. aasta tulemus korrutati 1,1-ga ning nii saingi stardinumbriks 1807. Suure tõenäosusega tänu sellele õnnestus eelmise viie kukkumise asemel sedapuhku vaid korra pikali käia, kuna hea kaassõitja kaotas laskumisel tasakaalu ning viskus minu rajale. Õnneks ei murdunud miskit.

Eelmisel õhtul, kui olin oma suusad hooldusest kätte saanud, mõtlesin, et lähen proovin raja ära. Aga noh, rada veel ei olnud, olid mingid jäised jäljed, kus kiirus kohe kerge vaevaga ikka väga suureks läks. Vaatamata sellele pidas suusk tõusudel üllatavalt hästi. See tõotas head. Kuigi ma öösel õudusund ei näinud, kogesin seda mõttes siiski enne starti … kuidas küll need jäised laskumised välja hakkavad nägema, kui minuga koos tuhiseb samaaegselt mäest alla veel sadu inimesi ning tõenäoliselt nii mõnelgi neist ei õnnestu gravitatsiooniga suurimaks sõbraks saada, eriti neil, kes vahetult minu ees rajal kulgevad. Eelmise korra kukkumised olid ilmselt liialt hästi meeles. Aga iga asi omal ajal. Hommikuks olid nagu võluväel lumme tekkinud ilusad rajad. Start anti ilma pauguta, mängis vaid malbe Tartu maratoni signatuur, vajutasin kella käima. Kui stardijooneni jõudsin, oli kell ca 50 sekundit ära tiksunud. See muidugi ei tähenda 63-kilomeetrisel distantsil minu jaoks absoluutselt mitte midagi. 

Mäletan, et eelmisel korral tuvastasin esimesel kilomeetril ühe murdunud suusa(!) ja mitmeid katkisi keppe. Sel korral katkist suuska ei õnnestunudki tabada, küll aga taaskord poolikuid keppe. Seltskond, kelle saatel sel korral esimest laskumist võtma läksin, oli tunduvalt kultuursem kui see viimase rea rahvas (minuga kaasaarvatud) 2015. aastal. Esimese laskumise rajad oli veel täitsa kenasti maas ning vähesed sõitsid alla “kääri”. Koheselt oli tunda, et sedapuhku saab olema ikka päris kiire sõit – jäine libisemine võttis üles kõrged tuurid. Esimesed kolmkümmend kilomeetrit pidas ka suusk üllatavalt hästi, kliister teenis väärikalt. Edasi see muidugi kadus ning seejärel tuli tõusudest suusad risti üles sammuda. Teadupärast on teine pool maratonist üldprofiililt allamäge, mistõttu sai tõusudel kaotatud aeg kerge vaevaga tagasi teenitud. Kiirused tõusid ikka kohutavalt suureks. Ja sellise tuiskamise pealt pole just kõige meeldivam vaatepilt, kui mõnikümmend meetrit eespool keegi su rajal pikali otsustab käia. Nagu öeldud, õnneks piirdusin sel korral vaid ühe kukkumisega, kuigi ohtlikke olukordi oli ikkagi circa kümmekond. Taevale tänu, et suutsin kuidagi enda ees kukkujatest mööda manööverdada. Vaatamata ohtlikele olukordadele olid pikad ja kiired laskumised siiski ääretult nauditavad … oleks ka jooksumaratonil nii, et lihtsalt kükitad ja liigud 50-70 km tunnis.

Päris palju läks energiat möödatrügimisele ja radade vahetamisele, kuigi tempo tõus võrreldes eelmise korraga oli märgatav. Kui esimene maraton sai ette võetud eesmärgiga see lihtsalt läbida, siis sel korral oli vaikimisi soov püüda nelja tunni piiri. Olgu öeldud, et minu 2015. aasta tulemus oli neli tundi ja 32 minutit. Poolel distantsil kella vaadates olin meeldivalt üllatunud. Kui nii edasi läheb, võin nelja tunni piiri rünnata küll. Kiirem algustempo tegi siiski ettevaatlikuks … mis siis, kui siin ka jooksumaratoniga sarnane “haamer” peaks tulema. Esimesel korral mul seda kogeda ei õnnestunud. 

Päike siras taevas ning väljas oli mõnusalt soe. Täielik kevad. Eelmisel päeval koguni kuus kraadi plussi, rajal siiski nulli ja pluss ühe vahel. Lõuna-Eestisse sõites olid põllud mustad, uskumatuna tundus, et kuskil Otepää ja Elva metsade vahel võivad üldse mingid klassikarajad kulgeda. Aga siin nad olid, pikad ja laiad valged väljad, ja siin olin ka mina, vaheldusmisi mäest alla tuhisedes ning siis taas üles mäkke rühkides. Võrratud vaated, mõnus kulgemine. Vahelduvsamm oli kiirete laskumiste tasakaalustajaks väga mõnus, eriti pikkadel laugetel sirgetel. Kuigi enamikule meeldis neis oludes miskipärast paaristõugetega sõita. Mida kilomeeter edasi, seda enam minagi taipasin, et paaristõuked on need, mis päeva päästavad. Vaid mõnes kohas oli rajal vesi, tõsi, ühes punktis olid korraldajad sunnitud rada sadakond meetrit ringi tegema, kuna vastasel juhul oleks tulnud veest läbi sõita. Müts maha korraldajate ja rajameistrite ees, suurepärane töö. Meenub 2014. aasta koolinoorte MM Otepääl, kus pidime 15-kraadises plussis Tehvandil kunstlumerada ette valmistama, või noh mis meie, Tehvandi profid rajameistrid siiski. Aga ka sellega said nad hakkama. 

Aeg-ajalt oli rajaääres näha murdunud keppe ja kaotatud spordigeele. Kui ma 30. kilomeetril oma energiavarude järgi haarasin, kukkus mu joogipudel märkamatult rajale ning seetõttu olin sunnitud teeninduspunktides joogile erilist rõhku panema. Olin oma jooki hoidnud just viimaseks kolmandikuks, aga sedapuhku läks siis nii, et oma pudelist maratoni vältel juua ei saanudki. Tartu maratoni korraldus on õnneks väga heal tasemel ning seetõttu piisas täielikult teeninduspunktide värskendavatest joogipeatustest. Otsustasin, et kui järgmisel korral taas rajale peaksin minema, siis pole oma pudelt mõtet kaasa haarata – kõik vajaliku saab teeninduspunktidest kenasti kätte.

Esimest korda tundsin mõningast väsimust kuskil 40. kilomeetril, kuna libedad tõusud nõudsid palju energiat. Guaranaekstrakt aitas mind tagasi kulgemisfaasi. Vaikselt hakkasid küünarnukid tuikama ning oli tunda, et paaristõuked nõuavad ka käelihastelt lõivu. Kuskil 45.-50. kilomeetri paiku kiskusid ka jalad kangeks. Pikka aega paaristõukeid tehes harjub keha selle liigutusega ära ning kui siis järsku vahelduvsammule üle minna, on tunne ikka pehmeltöeldes ebamugav. Aina keerulisem oli ka laskumiste kükitamisasendist välja tulla. 

Umbes 15 kilomeetrit enne lõppu vaatasin taas kella ning sain aru, et kui midagi hullu ei juhtu, siis võib õnnestuda sõita isegi pisut alla 3:50. Kiirust sundis takka ka see, et lubasin perele, kes oli tulnud pika tee Lõuna-Eestisse koos minuga kannatama, olla tagasi Otepääl kell 14. Libedad tõusud, kuid vastukaaluks veelgi libedamad laskumised Elva metsade vahel, olid mind viimasteks kilomeetriteks üksjagu ära kurnanud. Suurte kiiruste peal tuli olla seega väga ettevaatlik. Eriti kohtadel, kus rajajäljed kippusid nö välja jooksma või kus kaks laskumisrada omavahel kokku jooksid. Hirmutavad olid ka kurvidega laskumised, kus tuli taas jalgade tööd väga hoolsalt kontrollida. 

Kui esimesel maratonil sai tõustud üle 3000 koha, siis andis kuni lõpuni energiat see, et kogu aeg oli keegi, kellest mööda sõita (kuigi see oli radu vahetades ning tõusudel mööda joostes väga tülikas ja kurnav) … sel korral aga avastasin, et viimased viis kilomeetrit ei tahtnud enam keegi väga selg ees vastu tulla. Mõtlesin endamisi, et küllap olen lõpuks jõudnud nö oma õigesse gruppi. Ja küllap olingi. Sest mis mul siin priisata, olin ju sel aastal sõitnud veidi alla 300 kilomeetri. Kuigi ka see on minu jaoks täitsa korralik tulemus. Enamat tahta oleks olnud liiast. Nii ma siis kulgesin oma grupiga finiši suunas. Elvas olid olud ehk kõige vesisemad. Kuskil õnnestus lausa suusasaapaga vette vajuda. 

Viimased paar kilomeetrit kulgesid võidurõõmus. Tundsin, et aeg võib tulla tõesti koguni veidi alla 3:50. Valus oli, aga meel oli rõõmus. Kuigi olin rajal algusest peale vaid iseenda konkurent, lõi finišieel välja siiski ürgne võitlusinstinkt mitte kedagi endast lõpukiirendusel mööda lasta. No sellised asjad lihtsalt peavad õnnestuma. Jess! Tablool oli aeg 3:49:25,3. Koht 811. Olin enda senise tulemuse ületanud enam kui 40 minutiga. Minusuguse pühapäevasuusataja jaoks oli see medalit väärt saavutus. Ja ennäe imet, medal mulle kaela pandigi. Veelgi suurem üllatus oli see, et ema ja isa olid mind Haapsalust finišisse õnnitlema tulnud. Aitäh. Järgnes soe õlu AleCoqi telgis ja traditsiooniline vanakooli saun Elva spordikeskuses. See ongi õnn. 

Demokraatia pidupäeva lähenedes on paslik mõelda, millisena soovime saja-aastast Eestit näha järgmisel kümnendil või pikemaski perspektiivis. Maailmas, sealhulgas ka Eestis toimuv teeb paratamatult murelikuks ja ettevaatlikuks. Lihtne aritmeetika ja mõnetine süvenemine globaalsesse majandusse ning monetaarpoliitikasse näitab, et oleme taas jõudnud majandustsükli turbulentsele laineharjale, millele järgneb varem või hiljem teadagi mis. Vaadates mõnisada kilomeetrit idapoole, pole pilt kuigivõrd roosilisem. Ka Ukrainas toimuv ei ole eestlaste jaoks võõras mure, see on meie mure. Seda tasubki võtta täpselt nii. Brexit, Trump, rahvaste raskesti kontrollitav ränne, isegi kaugel Korea poolsaarel tegutsev äärmuslik diktaator on vaid mõned hoiatavad näited, mille pärast tasub mõelda. Ja muidugi tasub mõelda ka loodusele, globaalsele ökosõjale, mille oleme maale kuulutanud.

Suure maailma tõmbetuuled mõjutavad paratamatult ka Eestit. Nagu meil kohapeal muresid vähe oleks? Äärmuslikkusesse kalduv nö anti-establishmenti ülistav “uute tõdedega” rikastatud hirmutav poliitika on kandunud USA-st ja UK-st meilegi. Ekre teeb selles vallas usinat tööd, ja inimesed usuvad. Tasub mõelda. Soov juhtida Eestit kui uute maksupoliitiliste eksperimentide laborit, on inimestele valusalt näppu lõiganud, mitte ainult töötavatele pensionäridele vaid kõigile, kes siiani on töötanud teadmises, et suurem pingutus ja töökus tagavad parema tulemuse ja ka riigipoolse tänu. Tervitatud olgu astmeline tulumaks ja Keskerakond. Tasub mõelda. Globaalse rahvarände mõju Eestile on siiani olnud õnneks huumor, võrreldes sellega, millise rände on suutnud organiseerida need, kes meie inimesi Lätti jooksutavad. Tsiteerides klassikuid: “Kes kurat tõstis õlleaktsiisi 70 protsenti?” Aitäh Jevgeni! Tasub mõelda.

Peale sedavõrd morbiidseid väljavaateid, on raske ette kujutada, et suudame väikses Eestis midagi määravat kõige selle parandamiseks ette võtta. Ometigi sõltub meist äraütlemata palju. Nii nagu iga inimene saab endas rahu ja tasakaalu leides ümbritseva maailma ilusamaks ja paremaks muuta, on ka Eestil võimalus globaalsel poliitilisel maastikul maailma mõjutada. Meie valikutest märtsikuistel riigikogu valimistel sõltub seega palju. Mitte ainult see, millisena tundub meie ukseesine meile endile, vaid ka see, millisena näevad seda teised, meie külalised ja partnerid. Eesti majanduslik edu ja julgeolek on paljuski tingitud heast koostööst teiste riikidega, sellelegi tasub mõelda, kui teeme valikuid. Tasub mõelda eriti siis, kui meid taas “uute tõdedega” hirmutama püütakse hakata … rassiviha, klassiviha. Meile võib ju tunduda, et keda ikka väikese Eesti tegemised, hoiakud ja väljaütlemised huvitavad, kuid tegelikult huvitavad väga, meie sõnumitel on partnerite hulgas sama kaalukas tähendus kui mistahes teisel osapoolel. Ma ei taha sellega väita, ega väidagi, et peame alati mõtlema samuti nagu meie partnerid. Selgroog on erakordselt oluline, kuid see ei tohi ohtu panna meie usaldusväärsust ega välistada head koostööd oma sõpradega. Ei iial enam üksi … ärme seda palun unusta.

Ja nüüd valikutest. Laual on assortii. Valija otsustada on, kas võtta sinine, punane või sootuks mõni kolmandat värvi komm. Kusjuures mõni võib olla hoopis pomm. Mina soovin elada vabas Eestis, kus räägitakse eesti keeles, hoitakse aus meie rahvuskultuuri ja tavasid, kaitstakse loodust, peetakse lugu heast haridusest ning mõistetakse tugeva majanduse fundamentaalsust, ja mis peamine, väärtustatakse iga inimest. Ma soovin elada Eestis, kus riik sekkub võimalikult vähe inimeste ellu, hinnates kõrgelt meie vabadusi ja vastutust ise otsustada. Ma tahan Eestit, mida hoiab arenemas tugev majandus; aus, lihtne ja pingutama motiveeriv maksusüsteem ning maailmale eeskujuks olev innovaatilisus. Ma tahan rahus oma lapsi kasvatada, pere ja lähedastega koos olla ning unistuste poole pürgida. Ongi kõik. Rohkemat ma ei soovi. Kõige selle vastu räägib suletus ja inimeste hirmutamine, flirt meie ohustajatega, majanduse ja maksudega eksperimenteerimine, ülekulutamine headel aegadel ning aastatega ehitatu lammutamine. 

Taku valikuid.

Lauri Luik

Riigikogu võttis vastu avalduse ÜRO ränderaamistiku kohta vähemuse toetusel, 41 poolthäälega. Kuna Reformierakonna muudatusettepanekuid arvesse ei võetud, polnud meil võimalik seda avaldust ka toetada. Kogu seda protsessi jääb varjutama taak, et valitsus saatis oma tegemata töö parlamendile kiirkorras arutamiseks … sest Marrakechi kohtumiseni, kus Eesti oma seisukohta peab väljendama, on jäänud vaid napid kaks nädalat. Ometigi olnuks korrektse asjaajamise korral selle teema avalikuks selgitamiseks ja debateerimiseks kordades rohkem aega. See ei ole tavapärane praktika. Nüüd läheb Eesti esindaja ÜRO konverentsile esindama Riigikogu vähemuse seisukohta. Vähemalt mulle tundub kummaline. Muuhulgas uurisin välisministrilt, milliseid kitsaskohti ja ohte ta rändeleppes näeb.

Homme hääletame riigikogus avaldust ÜRO ränderaamistiku kohta, leppe enese üle ehk poolt või vastu otsustab aga valitsus, sest sedasorti rahvusvahelised lepped on täidesaatva võimu pädevuses.

Lühidalt: peamine on see, et Eestil on suveräänne õigus kujundada ise oma rändepoliitikat. Riigikogu avalduse tekst on lakooniline ja selge, mahub ühele lehele. Seal defineeritakse alusväärtused ja põhimõtted, millest lähtuvalt Eesti riik rändeteemat käsitleb. Lühidalt öeldes, meie ise oleme oma riigi ja piiri peremehed ning kontrollime, mis alustel ja keda siia laseme.

Näiteks rõhutab riigikogu avaldus ränderaamistiku põhimõtet, et igal riigil on õigus kujundada oma rändepoliitikat ise kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning et raamistik austab riikide suveräänsust ja kinnitab nende võõrandamatut õigust kujundada oma immigratsioonipoliitikat ja -seadusandlust. Globaalne ränderaamistik peab riikide julgeoleku tagamisel esmatähtsaks tõhusat piiride haldamist.

Kirjeldan lühidalt oma põhimõtteid ja otsuse kujunemise protsessi:

1. Soovin, et mu lapsed ja nende järeltulijad saavad elada vabas Eestis, kus räägitakse eesti keeles, hoitakse aus Eesti rahvuskultuuri ja tavasid ning kus otsuseid tehakse lähtuvalt Eesti rahva enamuse soovist nagu demokraatlikule riigile kohane.

2. Kuna eestlasi on vaid tilgake ookeanis, peame olema väga valvsad, targad ja julged, hoidmaks neid väärtusi, mida eestlus endas kannab. See tähendab muuhulgas ranget kontrolli selle üle, keda ja mis alustel oma riiki lubame – nii nagu see siiani on olnud. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine, omariiklus, mis on laotud vabadusele, õigusele ja õiglusele, nagu sätestab meie põhiseadus, on minu kui riigikogu liikme töö lähtealus.

3. Selleks, et Eesti saaks ka edaspidi olla iseseisev ja sõltumatu, tuleb omada häid sõpru ja liitlassuhteid. Oleme need leidnud Euroopa Liidu, USA ja veel paljude teiste demokraatlikke väärtusi ja vabadusi kandvate ning kaitsvate riikide näol. Oleme lubanud teineteist aidata – üks kõigi ja kõik ühe eest, loodetavasti ka tulevikus. Ja et me ei peaks eales enam jääma üksi. Meie turvalisuse garant on usaldusväärsus. Just see usaldusväärsus on kaalul ka leppe üle otsustamisel, kuigi minu hinnangul ei juhtu ka midagi katastroofilist, kui valitsus otsustab sellele leppele oma allkirja mitte anda. Meie suurim liitlane, USA, seda lepet näiteks ju ei toeta. Siiski tundub mulle, et lepet toetades on meil suuremad šantsid ülemaailmse rändeprobleemi lahendamiseks, sest seal rõhutatakse muuhulgas, et riigid oma kodanikud tagasi võtaksid. Tagasisaatmise võimaluse tagamine on oluline osa kogu ränderaamistikust.

4. Eesti on üks nendest riikidest, kes on pidanud taluma okupatsiooni ja sõja piinarikast ja halastamatut valu ning hävitustööd. Soovin, et midagi sellist ei tuleks meie lastel kunagi tunda. Samas tahan, et nad ei unustaks neid kannatusi, mida esivanemad on pidanud kogema ning millist hinda maksma vabaduse ja väärtuste eest, mille nad on meile välja võidelnud. Seetõttu on mõistetav, et teinekord väljendame end rahvusvahelisi ühiseid tekste koostades reljeefsemalt ning oleme mitmetimõistetavatel ja hägustel puhkudel väga ettevaatlikud. Eesti riigijuhtide ülesanne on sellistel puhkudel ka rahvusvahelisele üldsusele (eriti neile, keda pole sääraselt anastatud) selgitada, miks me nii tundlikud oleme. Ja muidugi ei tohi enam juhtuda, et peame niivõrd põhimõttelist vaidlust pidama kiirkorras, kuna valitsus ei ole suutnud õigel ajal suud lahti teha ning vajalikke otsuseid langetada.

5. Lauri Mälksoo on toonud ÜRO ränderaamistiku teksti lahates välja olulised ohukohad. Õiguskantsler Ülle Madise on andnud oma eksperitiisi, mis paljuski maandab sisuliste õiguslike argumentidega ohud, mis mulle siiani muret on teinud (mis kattuvad suuresti Mälksoo väljatooduga). Madise rõhutab muuhulgas, et ÜRO globaalne ränderaamistik on õiguslikult mittesiduv koostööraamistik. Kuna mul ei ole seni kunagi tulnud kahelda Ülle Madise ekspertiisi asjakohasuses, ei näe ma selleks põhjust ka praegu.

Kokkuvõtvalt: Riigikogu avalduse teksti ma toetan, kui selle sõnastus jääb selline, nagu väliskomisjon oma koosolekul otsustas.

Avalduse tekst ise, ja seletuskiri, on leitav siit: https://m.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/10c736d8-ca11-47fe-936e-a20e4d401424/Riigikogu%20avaldus%20_ÜRO%20globaalse%20ränderaamistiku%20kohta_?fdx_switcher=true

Möödunud kolmapäeval arutasime 2019. a riigieelarvet. Kolm peamist tähelepanekut minu sõnavõtust:

1. Riigieelarve peab olema selge, läbipaistev ja mõistetav ka neile, kelle jaoks see tehtud on, ehk siis Eesti inimestele. Paraku on eelarve aasta-aastalt muutunud segasemaks.

2. Headel aegadel ei tohi elada keeruliste arvelt. Majanduse kasvuaastatel on tark koguda reserve, et paratamatult tulevad keerulisemad ajad üle elada. Eesti pole paraku kasutanud soodsaid aastaid reservide kogumiseks.

Uudis ilmunud ka Delfis: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaotatakse-sporti-ja-noori-toetav-hasartmangumaksu-noukogu-uut-kohta-kus-sporditoetusi-kusida-pole-riik-valja-pakkunud?id=84005562

Hasartmängumaksu seaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse eelnõuga kaotatakse järgmise aasta algusest Hasartmängumaksu Nõukogu, aga seda, kuidas rahade jagamine edaspidi käima hakkab, pole seaduses täpsustatud. Novembrikuus on 2019. a suurprojektide esitamise tähtaeg, sajad taotlejad esitavad oma aastaprojektid ehk sisuliselt 2019. aasta eelarve Nõukogule, mida jaanuarist enam ei ole. „Millise kindluse see küll meie MTÜ-dele annab,“ küsib Reformierakonna fraktsiooni liige ja Eesti Koolispordi Liidu President Lauri Luik.

„Hasartmängumaksu Nõukogu soovitakse kaotada põhjusel, et muuta riigieelarve raha jagamist nö läbipaistvamaks ja eesmärgipärasemaks. Kultuurivaldkonnas hakkavat raha jaotama Rahvakultuuri Keskus, spordivaldkonnas pidavat see toimuma koostöös Eesti Olümpiakomiteega. Samuti pidavat raha jagama Sotsiaalministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium. Kes nendes MTÜ-des ja ministeeriumites hakkab aga täpsemalt rahade jagamise üle otsustama? Seda me seadusest ega seletuskirjast välja lugeda ei saa,“ tõstatab Luik murekoha.

„Nõukogu on siiani olnud üks efektiivsemaid ja läbipaistvamaid fonde, kuna projektid läbivad mitu sõela- nii ministeeriumi kui ka riigikogu poolt. Esimeses voorus vaadatakse projektid läbi valdkonnaministeeriumide poolt, seejärel saadetakse nõuetele vastavad projektid riigikogusse Hasartmängumaksu Nõukogule, kus kõigi parlamendierakondade esindajatest ja valdkonnaministeeriumide kantsleritest koosnev nõukogu projektid uuesti läbi vaatab ja oma otsuse teeb. Kes hakkab uue korra järgi otsuseid tegema ja kuidas saab see olla läbipaistvam ning eesmärgipärasem kui spetsialistide sõela ja kogu poliitilise spektri läbinud otsustusprotsess?,“ soovib Luik selgust saada.

„Olen saanud palju negatiivset tagasisidet Nõukogu kaotamise plaanile. Ollakse mures, milline saab olema tulevik ning mida see väljapakutav alternatiiv endast ikkagi kujutab. Olen igati nõus, et riigi asjaajamine peab olema efektiivne ja läbipaistev, aga ei aktsepteeri riigikogule esitatud eelnõud, mis lammutab toimiva süsteemi, pakkumata välja uut toimivat alternatiivi. Liiga palju küsimusi on vastuseta ning puudulik eelnõu tekitab sadades taotlejates vaid täiendavat segadust ja ebakindlust. Poolikut lahendust kiirustades vastu võttes on tulemus ette teada, ometigi pole meil kuskile kiiret. Soovitan hoo maha võtta, valmistada ette korralik alternatiivplaan ning tulla sellega riigikogu ette peale järgmise aasta märtsikuud,“ võttis Luik oma seisukoha kokku.

Video Lauri Luige sõnavõtust Riigikogu suures saalis SIIN

Vana kaev aetakse täis enne kui uus valmis. Vanasõnade vastu sõtta minna on hirmus julge tegu, et mitte öelda lauslollus. Ometigi valitsuskoalitsioon nii tegi, astudes täna sammu lähemale hasartmängumaksu nõukogu kaotamisele. Kahjuks läbis eelnõu teise lugemise ning suure tõenäosusega läheb nii ka järgmisel nädalal, mil seadusemuudatus vastu võetakse. Novembris on suurprojektide esitamise tähtaeg. Sajad organisatsioonid üle Eesti esitavad siis nõukogule 2019. aasta eelarvete taotlused. Eelnõuga aga lakkab hasartmängumaksu nõukogu eksisteerimast 1. jaanuaril 2019. Tasub kord mõelda, millise sõnumi see meie vabaühendustele saadab. Ülemäära julgustav just pole.

Ajaloo üheks parimaks võrguässaks tituleeritud Giba andis täna Kiili gümnaasiumis noortele näidistunni. Suure mehe tunneb ära tema soojast ja siirast olemusest, ilma OMi ja MMi medaleid kokku lugematagi. Aitäh Eesti Võrkpalliliidule eesotsas Hannoga, kes suurmehe Eestisse tõi. Suured tänud ka Kiili Gümnaasiumile ning auväärt kolleegidele Eesti Koolispordi Liidust. Olümpiatšempion, kahekordne OM hõbe ja kolmekordne maailmameister on meie koolinoortele kahtlemata suureks innustajaks.

Oktoobri aluses Eesti Võrkpalli Liidu kutsel Eestisse treenereid koolitama tulev Brasiilia võrkpallilegend Giba külastab 3. oktoobril Kiili kooli ja annab sealsetele lastele ka näidistreeningu.

Eesti Võrkpalli Liidu koostööpartneri Eesti Koolispordi Liidu initsiatiivil Kiili õpilastega kohtuv endine tippmängija jagab lisaks näidistreeningule lastele autogramme ja räägib võrkpallimängu võludest.

Eesti Koolispordi Liidu presidendi Lauri Luige sõnul on võrkpalliliit ja koolispordiliit teinud aastaid tulemuslikku koostööd, millest eredamateks näideteks on ühiselt korraldatav Kooliliiga, Miniliiga ja Pallilahing. “Noorte huvi võrkpalli vastu on tänu võrkpalliliidu ja õpetajate-treenerite heale tööle ning muidugi ka koondise suurepärastele tulemustele aktiivselt kasvamas. Giba tulek Eestisse on märgilise tähendusega ning loodetavasti aitab võrkpalli juurde tuua veelgi rohkem koolinoori. Kohtumine Kiili Gümnaasiumiski on märgiline, kuna nende võistkond valmistub juba aktiivselt 2020. aastal Brasiilias toimuvaks koolide MM-iks,” sõnas Luik. 

Giba, kodanikunimega Gilberto Amauri de Godoy Filho on 2000. aastatel üheks maailma paremaks võrkpalluriks peetud brasiillane, kelle auhinnakapis on Ateena olümpia kuldmedal ja kolm maailmameistritiitlit. Kokku on ta võitnud 44 tiitlivõistluste ja suurturniiride medalit. Giba on Rahvusvahelise Võrkpalli Föderatsiooni (FIVB) sportlaskomisjoni president ja tuleb Eestisse loengut pidama Eesti Võrkpalli Liidu presidendi Hanno Pevkuri kutsel.

Allpoolviidatud loo pealkiri on eksitav, nagu ikka. Maailmas ei ole ühtegi tasuta asja, ei avaliku sektori poolt pakutavat, rääkimata erasektorist. Tasuta asjade juttu on lihtne rääkida kergeusklikule valijale, kuid see on ilmselge teadmatu lollitamine. Iga mõtlev inimene peaks mõistma, et ringiga maksab oma nö tasuta lõuna kinni igaüks ise, või siis vähemalt emme-issi. Nii on hariduses, ühistranspordis, arstitädi juures, kodus laua taga, kus iganes. Kõik tehtavad kulutused peab keegi kinni maksma ning iga tore asi saab reaalsuseks millegi arvelt. 

Seega, ei ole meil mingit tasuta ühistransporti, haridust või hambaplommi. On kellegi poolt tasutud asjad. See roheline buss, mis maja ette veereb ja heldelt kõik peale korjab, on meie endi poolt kinni makstud, nii ka õpetajate ja professorite palgad, kaasaegsed õppehooned, hambaravihüvitis ja kõik muu, mida valitsus nii hirmsasti soovib enda arvele kirjutada.

Toetan maksumaksjana hea meelega õpihimulise ja püüdliku noore haridust, kes näitab, et soovib saada targemaks. Selle toetuse nimi on stipendium, igati õiglane ja aus instrument, tõsi, võiks olla alati suurem. Isegi nende hariduskulude kompenseerimises olen nõus maksumaksjana osalema, kes pole kõige teravamad pliiatsid, kuid näitavad, et soovivad paremaks saada ning kelle perekonna materiaalne seis lihtsalt ei võimalda neid püüdlusi iseseisvalt toetada. Panustan hea meelega ka nende inimeste ühistranspordi- ning vajadusel muudegi kulude kompenseerimisse, kes oma eluga ise toime ei tule. Selle nimi on vajaduspõhine toetus, mille eesmärk on aidata inimene hädast välja, võttes aluseks leibkonna materiaalse seisu. Küll aga ei poolda ma inimeste raha raiskamist, et seda õhukese kihina mööda Eestimaad mõtlematult laiali määrida, võttes kõigilt ja andes kõigile. 

Abivajajat peab aitama, see on kaasaegses ühiskonnas täiesti loomulik. Seepärast toetan kahe käega vajaduspõhiste toetuste maksmist neile, kes oma eluga ise hakkama ei saa, seda eesmärgiga inimesed uuesti rajale aidata. Küll aga ei ole loomulik, usutav ega ka jätkusuutlik rääkida mureliku näoga tasuta asjadest, mida kõikevõimas riik heldelt kõigile jagab. 

https://www.aripaev.ee/uudised/2018/09/18/reformierakond-toetab-tasuta-korghariduse-kaotamist

Aitäh head raamatusõbrad! Kõik, kes kodulehel huvi üles näitasid, said mult täna e-kirja ja juhised minu tagasihoidliku kingituse kättesaamiseks. Ülejäänud on lahkelt palutud külastama Amazoni ning oma pre-orderi seal sisse andma, raamat stardib universumiavarustesse juba 21. augustil

Do you want to achieve everything you really desire? Do you want to be super healthy, truly happy, loved and free in every sence? Do you want to live in abundance? If you dream about living 100% and to a hundred, this book is for you.

It is wise to think your life and values through. The better we know ourselves, the easier it is to make choices in life and determine one’s schedule and priorities. Often people are unable to do this in today’s hectic world as they are always rushing somewhere and paying attention to oneself is forgotten about. The purpose of this book is to help you reach your core values, think them through and make them work for yourself and our surroundings. If you want to join me, let’s go!

You will discover how focusing on simple but fundamental things in life can make an absolute change. We will go deep on 6 core values:

1. health
2. happiness
3. love
4. freedom
5. wisdom
6. abundance

These values have helped me a lot in life – mainly to stay on the right path; acknowledge what is important; make choices and important decisions; laugh and feel good, alive and happy; and love. They will help you find yourself when you are lost, conquer seemingly impossible challenges and bring a smile to your face even in those moments when you would like to damn everything to hell. If you follow these principles, life will automatically become awesome, motivating and worth living.

Lauri

Lubage tutvustada, minu uus raamat. Sedapuhku küll veel ainult inglise keeles ja Kindle’s, kuid seda kaasahaaravam, uskuge.

Lugematul hulgal kohtumisi ja vestlusi kõikvõimalike inimestega üle maailma, sh iseendaga, on andnud ainest selle kirjutise sünniks. Suurim osa on siiski tulnud loodusest, selle jälgimisest ja selles olemisest. Kõik, millest raamatus räägin, on isiklikult kogetud või tunnetatud, ehk ka õpitud.

Olen sellesse lakoonilisse teksti koondanud kõige olulisema, millest soovin, et minu lapsed oma elus lähtuksid. Lihtsustatud kujul, et seda raamatut saaksid lisaks täiskasvanutele lugeda ka juba koolinoored, on kirja saanud elu alusväärtused ja filosoofia, elamaks sajaga ja vähemalt sajaseks.

Kuna mul on au olla Sinu tutvusringis või oled mingil muul imelisel viisil leidnud tee minu kodulehele, võimaldan Sul ühe päeva vältel minu uue raamatu kuludeta alla laadida. Ole hea anna enda soovist märku minu lehel www.lauriluik.com ning ma teavitan Sind üsna pea, kunas 24-tunnine sooduskampaania algab. Kaunist suve jätku!

Lauri

Neljapäeval ja reedel külastasime Riigikogu Reformierakonna fraktsiooniga Saaremaad.