Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) uus terviktekst oli riigikogu töölaual viis aastat tagasi. Menetlesime seadust parlamendis pool sellest ajast. Täna on eelnõu taas meie ees laual ning nii mõnigi põhimõtteline valdkond vajab tõsist remonti.
Kui me 2008/2009. aastal PGS-i arutasime, siis sai see lõpuks kinnitatud vaimus ja ühisel kokkuleppel, et täiendavate kohustuste panemine kohalikele omavalitsustele kompenseeritakse riigi poolt. Nii näiteks sai seadusesse sisse kirjutatud terve peatükk, mis puudutab hariduslike erivajadustega (HEV) õpilasi, nende senisest aktiivsemat integreerimist tavakoolidesse ning vastavate õppemeetodite, eri õppevormide jms arendamist. See kõik nõuab kvaliteetse tugipersonali olemasolu ning ka nö tavaõpetajate koolitamist erivajadustega laste õpetamiseks ja kasvatamiseks. Ilmselgelt nõuab nende algatuste arendamine raha, mida kohalikel omavalitsustel pole. Kui me tahame endiselt nõuda HEV laste enamat integreerimist tavakoolidesse, siis peame selle tarvis leidma ka vahendid.
Tugipersonali rahastamise osas on kokkulepe käesoleva aasta lõpuni. Mis saab aga edaspidi? On kõlanud kuuldused nagu sooviks haridusminister tugipersonali rahastamise tõsta siiski KOV-ide õlule. Ma saan aru, et see tõepoolest kunagi oligi omavalitsuste ülesanne, kuid täiendavate funktsioonide lisandumine ning HEV ja tavalaste senisest aktiivsem integreerimine nõuab lisavahendeid.
Kohtusin mõne aja eest Haapsalu Linna Algkoolis haridustöötajatega, kes tõdesid ühest suust, et täna ei ole suurel osal õpetajatel oskusi sellistel puhkudel hakkamasaamiseks. Me ju ometi ei soovi, et mõni õpiraskustega ja käitumishäiretega laps rikuks ja häiriks kogu ülejäänud klassi õppetööd. Kuid vastavate oskuste puudumisel see täpselt nii kipub minema. Ministeeriumil on plaan küll järgmise EL-i finantsperioodi vahenditest (2014-2020) suunata lisaraha õpetajate täiendkoolitusse, kuid sel aastal võeti 3,8 miljonit eurot õpetajate täiendkoolituse rahast palgatõusuks. Ja see on suur summa.
Koolivägivalla teema on täna taas aktiivselt õhus. PGS-i tehes kirjutasime seadusesse sisse terve rea mõjutusmeetmeid, kuidas konfliktiolukorras käituda ning millised õigused on õpetajal õpilaste korralekutsumiseks. Tuleb välja, et oleme olnud liialt leebed. Ridala põhikooli õpetajatega kohtudes sain kinnitust oma seisukohale, et kindlasti peab seadusega andma õpetajatele enam tegevusruumi. Ühe põhimõttelise muudatusena peab seaduses looma võimaluse õpilane klassist välja tõsta (otse loomulikult vägivalda kasutamata). Võib-olla on praktiline veel mõningate täiendavate meetmete seadustamine, sest täna on korrarikkujate peamiseks enesekaitsevahendiks teadmine, et õpetaja niikuinii midagi teha ei tohi. Ja see ei ole minu arvates õige. Kui seadus loob õpetajale senisest laiema tegutsemisruumi, siis mõjub see mõningatel juhtudel kindlasti ka preventatiivselt.
Uus riigieksamite süsteem on muutnud õpetajad, koolijuhid ja õpilased tõeliselt murelikuks. Seaduses sai fikseeritud nõue, et eksam on sooritatud siis, kui saavutatakse vähemalt 50 protsendiline tulemus. PGS-iga sätestasime ka uue leondi kohustuslikest riigieksamitest, milleks on: eesti keel, võõrkeel, kitsas või lai matemaatika, õppevaldkonna komplekseksam ning uurimustöö. Seadust vastu võttes sai seda tehtud teadmises, et riigieksamite sisu ei saa kindlasti olema sama karm kui seni. See tähendab, et enamus õpilasi oleksid ikkagi võimelised kooli edukalt lõpetama. Näiteks kitsa matemaatika riigieksam peaks olema piisavalt üldine, et ka kõige humanitaarsema taustaga õpilane saaks paraja pingutusega eksami edukalt sooritatud. Möödunud kuul Tartumaad külastades väljendasid kohalikud õpetajad aga tõsist nördimust, kuna neil ei ole infot, mida näiteks kitsa matemaatika riigieksam endast kujutama hakkab ning kui keeruline ikka saab olema 50 protsendi sooritamine. Seda infot meil täna ei ole, kuid võinuks juba ammu olla. Minu ettepanek on seed nõuded tõsise pilguga üle vaadata. Seni, kuni ei ole detailset nägemust plaanitavate riigieksamite sisust, ei saa minu meelest uut korda ka rakendada.
Kuigi me seadusandjatena ei poolda kooliastmete sunduslikku lahutamist, on ministeeriumil ohjad, et põhikooli ja gümnaasiumi lahkulöömist (või nt gümnaasiumiastme sulgemist) läbi rahastamise diferentseerimise siiski reguleerida. Ma ei poolda, et rahastamise reguleerimine jääks pelgalt määruse tasandile. Seaduses tuleb selgemalt fikseerida rahastamise põhimõtted. Väga oluline tahk selle juures on ka erisuste küsimus. Minister on kinnitanud, et erisused strateegiliselt olulistele piirkondadele tulevad, kuid nendest on täna veel vara rääkida. Leian, et need erisused konkreetsete koolide näol on tarvis kohe täna lauale tuua, millal siis veel.
Viimane, kuid mitte vähem tähtis teema on õpetajate palgaastmete kaotamine pikemas plaanis. Täna on õpetajatel motivatsioonisüsteem. See, kes rohkem pingutab, ennast enam harib, teemakohaseid artikleid kirjutab, koolitusi läbib, pikemat staaži omab jms, saab taotlede kõrgemat astet, mis toob ka parema palga. Nii näiteks on võimalik aastatega noorem-pedagoogil tõusta õpetaja-metoodikuks. Kui see astmestik kaob, siis jääb palgamaksmine direktori otsustada ning võib tekkida oht, et eelistatakse seda õpetajat, kellega paremini läbi saadakse, kuid kelle akadeemiline võimekus ei pruugi olla kõige parem. Loomulikult on ka tänase süsteemi puhul kitsaskohti, kuid mu meelest tuleb muutusi kavandades asi põhjalikumalt läbi mõtelda. Tänane plaan minus kindlust ei tekita.
PGS on täis detaile, mis kõik vajavad põhjalikku analüüsi ning läbitöötamist. Ülaltoodud näited on kõige olulisemad neist. Mainitud murekohtadele lahenduste leidmine on eelnõu seaduseks koputamise eelduseks.
Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
www.lauriluik.ee
