Tõnis Arvisto kirjutab Innoves:
Ametikoolid on muutumas üha populaarsemaks ja see rõõmustab. On hea näha muutumist mõttemaailmas, kus pikka aega on valitsenud väärarusaam, nagu annaks eduka aluse tulevaseks eluks vaid kõrgharidus. Ka kutseharidus on võitjate võimalus. See on tänaseks päris kindlasti selge.
Loe minu arvamust lisaks SIIT!
Noored ummistavad tänavu ametikoole sisseastumisavaldustega, kuid kas põhjus on vaid majanduskriisis? Kindlasti mitte! Huvi ametikoolides õppimise vastu on järk-järgult kasvanud juba mitu aastat, seda näitab Haridus- ja Teadusministeeriumi statistika. Näiteks mullu kasvas vastuvõtt 2008. aastaga võrreldes tervelt 10%. Ei saa eitada, et majanduslangusel on selles kasvus mängida oma, kuid mitte kõige olulisem osa.
Kindlasti moodustavad osa neist, kes praegu ametikoolidesse pabereid viivad, need, kes buumiaastatel edukalt vaid kesk- või pooliku ametiharidusega hakkama said. Tänaseks on paljudel neist selge, et ainult üldharidusdiplomiga pole peagi enam midagi peale hakata. Tööandjad eelistavad erialase ettevalmistusega inimesi.
Olukorras, kus kutseharidusliku ettevalmistusega on vaid umbes kolmandik Eesti tööealisest elanikkonnast ning erialase hariduseta inimeste osakaal ulatub üle 40%, jääme veel kaugele maha Euroopa arenenud riikidest. Suur osa neist peab varem või hiljem hakkama midagi õppima, kuna erinevad uuringud näitavad selgelt: 2020. aastaks langeb veelgi vajadus töötajate järele, kellel on vaid üldharidus ning puudub kutse- ja erialane ettevalmistus.
Õnneks on kutsehariduse olulisusest hakatud üha rohkem rääkima ja osa meie igapäevatööst Innoves on avalikkusele pidevalt meelde tuletada, et prognoositavalt on kümne aasta pärast üle 50% nendest, keda vajab Euroopa tööturg kutseharidusliku ettevalmistusega oskustöölised, teenindajad ning keskastme spetsialistid. Ülikoolidiplomit nõudvaid töökohti on Euroopas kogu tööturust umbes veerandi jagu, kuigi ka nende osakaal kasvab pisut. Kõige õnnetumas olukorras on juba praegu need, kellel taskus vaid üldharidust tõendav paber. Nagu juba öeldud, kahanevad nende võimalused töö leidmiseks tulevikus veelgi.
Usutavasti on kasvatanud huvi ametihariduse vastu ka viimastel aastatel toimunud positiivsed muudatused meie kutsehariduses. Investeeringud kutseharidusse on EL struktuurfondide toel oluliselt kasvanud. Paljud koolid on juba korda tehtud, paljudes käib remont ja mõned ootavad veel oma järge.
Ametikoolid on tänaseks arenenud headeks ja ilusateks õpikeskkondadeks, millel pole enam mingit pistmist 10-15 aasta taguse stereotüübiga lagunenud hoonetest, kus selga sajab krohvi, valvelauas istub kuri moor ja aknaraamide vahelt vihiseb sisse tuuleiil. Seriaalis „Ühikarotid“ näidataval elul pole tegeliku ametikoolieluga mingit pistmist. Ei õppurite elu- ega ka mitte õpitingimuste osas. Ametikoolides ei lööda luuslanki, vaid tegeletakse tõsise õppetööga.
Paranenud pole mitte ainult koolide välisilme, vaid ka sisu – seadmeparke on juba uuendatud miljonite eest ja neisse investeeritakse veelgi. Paljude kutsekoolide tehniline varustatus on juba praegu mõnes osas modernsem kui samas valdkonnas töötavatel ettevõtetel. Ja mitte ainult – tihenenud on koostöö kõrg- ja ametikoolide vahel, kuna ülikoolil ei pruugi olla praktikumide tegemiseks piisavat seadmeparki, mis on samas olemas ametikoolil. Samas võimaldab selline koostöö kaasata ülikoolide õppejõudude kõrget potentsiaali kutsehariduse sisu arendamisele.
Kusjuures see pole ainus viis, kuidas kutse- ja kõrgharidus kokku puutuvad. Iga aastaga kasvab nende õppurite hulk, kes suunduvad ametikoolist kõrgkooli või vastupidi. Mullu jätkasid üle 10% värskelt kutsehariduse omandanud noortest haridusteed kõrgkoolis. Kui palju tänavustest lõpetajatest kõrgkooli suundus, ei ole veel teada. Aga on kindel, et juba ammu enam pole ei õige ega õigustatud stereotüüpne mõtlemine, nagu oleks kutseharidus tupiktee, mis aheldab noored elu lõpuni kord koolis õpitud erialaga.
Pigem on neil, kes soovivad kutsekoolist minna rakenduskõrgharidusse, teatud eeliseid nende noorte ees, kes tulevad keskkoolipingist. Seda eelkõige juba omandatud kutse- ja erialaste baasteadmiste tõttu. Paljud kõrgkoolis haridusteed jätkavad kutseharidusega noored tunnistavad, kuidas nad naudivad kõrgkooliõpinguid tunduvalt enam, kuna saavad end õpingute ajal varemomandatud tööoskustega ülal pidada. Nad pole „vaesed tudengid“, kes ema-isa ja õppelaenu toel virelevad.
Aasta-aastalt kasvab ka ülikooliharidusega kutseõppurite arv. Paljud neist kõrgharitud noortest, kes suunduvad kutsekooli, tunnistavad, et nad soovivad ka reaalselt oma kätega midagi valmis teha. Nad teavad, et oskused ei jäta neid hätta ja varem pealesurutud ülikoolitee ei pruugi nende jaoks olla parim võimalus tööturul edukas olemiseks. Ja nad on üsna üllatunud, kui palju, intensiivselt ja tõsiselt tuleb ametikoolis õppida.
Väärtustades kõrghariduse kõrval ka kutseharidust oleme äratundmisel, et vajame tõelisi oma ala asjatundjaid kõikidel tasanditel. Kindlasti aitab see kaasa Eesti edenemisele järjest karmistuvas konkurentsis.
